Kuldsed kehad ja "Integrated Babes"

Saime meie veidikene koreograaf Mani juhendusel siis diskosamme seada, kui sisenes shalasse üks kurivihane hindu ja hakkas prõõkama, what is going on? Local people out! Me täitsa ehmatasime kohe, muidu on hindukesed meiega nii viisakad, mida sa iganes ütled või teed, ikka on kõik ok, aga nüüd, paar kohalikku pundis ja selline diskrimineerimine lahti. Hiljem Desireelt kuulsime, et ka itaallased olid kava harjutamisega ka esimese hooga väljavisatud. Peale Lino ( meie joogaguru)  kirjalikku luba veidike võisid proovi teha. Siis oli üks vahva tähelepanek, enne kui hakkasime arvutit ja kogu varustust kokku kraamima, ütles poolatar, et vajab CD plaati korraks enda kätte, pärast selgus, et noor daam oli koopia teinud. See kopeerimine on poolakatel kohe geenidega kaasa antud, aga meil oli sellest hiljem suur abi, sest ainuke asi, mis koeograaf Manil tavaliselt kaasas oli, olid suured silmad ja lai ning häbelik naeratus. Lepid temaga kenasti kokku, et tuleb koos plaadiga, aga ei tuhkagi. Veel veidi pilte esimesest treeingust ja  jumal tänatud , et oli olemas Raili. Ma ei kujuta ette, aga minu jaoks oli see sammude meeldejätmine midagi tuumafüüsika või kõrgema matemaatika vahepealset. Veel detailidest, et keel oli Manil keel tantsides alatasa suust väljas ja alguses jäigi pisut arusaamatuks, kas me peaksime ka seda osa jälgima

.

 

 

Kui meid siis shalast välja visati hakkasime mõtlema, et kus me siis diskot edasi teeme ja midagi asjalikku ei suutnudki välja mõelda - enamuses hotellides on Ayrveda protseduurid ja massaaži taustaks ei pruugi meie hoogne Lungi Dance  sobida, õues 32 kraadi ja päike lagipähe ja siis kuidagi kukkus nii välja, et läheme hindu Mani koju. Seadsime siis sammud mäkke, võtsime pika tõusu ja leidsime riksha - tegime ennast pisikeseks ( ikkagi joogid) ja surusime ennast viiekesi rikšasse sisse.

 

 

Esimene loobuja poolaka näol oli ka tekkinud, tal oli massaaž. Mööda külatänavaid sõites pani rikšajuht sellise disko oma sõiduriistas üürgama, et püha müristus ja külaelanikud lehvitasid ning üürgasid kaasa, kui nägid millist imelist koormat veetakse. Ida-Euroopa ilu Kovalami tänavatel oli nii kompaktseks kokku pakitud. Tüdrukutel tekksid kahtlused, et kuhu meid siis viiakse.

 

Maja muidugi meie mõistes väga maja ei olnud, aga kena uks oli ees ja seinad püsti. See oli minu jaoks ka veider, et otse maja külje all, enam- vähem 50 -60 cm vundamendist oli sügav vett täis auk ( tiik) , isegi päise päevaga  oli päris hirmutav seal turnida ja arvestades kui pime on neil öösiti ja kui tihti on probleeme elektriga ja kui kasin ujumisoskus hindudel , siis tundus see väga ettevaatamatu paigutus olevat.

 

 

Esimese hooga kui uksest sisse astusime, tundus nagu oleks McDonaldsisse läinud, peale tere tuli kohe küsimus - coca, fanta , sprite? Ei hakanud pererahvast tülitama, meil oli ju ainult treening vaja teha. Toas oli paha lõhn, aga mina olen tuntud lõhnafriik ka ja lisaks lõhnale oli seal veel üks asi - televiisor ja seegi viidi  välja, et integreeritud Ida-Euroopa blokk saaks tantsu lüüa. Tunnikese ehk treenisime seal, pakuti veel papaiat, ungari tüdrukud keeldusid, meie Raili ja Evaga võtsime lahkesti vastu. Ja ungarlased paistsid üldse kuidagi hirmunud, aga samas nad ka midagi ei öelnud. Tellisime nende soovil kiiresti rikša ja leppisime järgmiseks päevaks uue treeningu kokku. Ja alles siis kui olime Kovalamis, hakkasid nad oma kahtlustest rääkima, keegi olla meid nurgast kogu aeg filminud ( mis on ka päris mõistetav kui selline hulk kaunidusi elutoas tantsivad) , siis oli üks hindu teisele andnud tohutu paki sularaha. Ja noorte kaunitaride peas hakkasid keerlema mõtted kuni elundidoonorluseni välja. Eva küll avaldas kahtlust, et äkki nad peaksid siis veel nooremaid vaatama, enamus tüdrukutest olid meil 25 ja 30 vahel, mina olen enda elundeid veidi kauem amortiseerinud. Igatahes leppisime kokku, et rohkem me hindu juurde ei lähe ja katsume muu lahenduse leida

Õhtuse trenni leppisime kokku päikeseloojanguks meie väikeses rannas.

 

Siis kadus järgmine võistleja, imeilus ungarlanna, kellel pidi järgmisel öösel boyfriend saabuma ja ta ütles, et peab kontrollima, kas hotell suudab peigmehe nime A4 -le kirjutada ja muud sarnased tähtsad asjad. See kõik ongi väga ok, keegi ei peagi midagi enda sisetunde vastu tegema. Seega jäi meid siis järele neli. Teine ungari tüdruk, kes on Lõuna-Ameerika joogatreeneri ( ja näeb välja nagu noor juma) pruut, rääkis väga ilmekalt kuidas ta peigmehe käest võtta sai : WHY, tell me WHY are you going to place you dont now, WHY, never , ever do it again. Raili meisterlikul juhendamisel oli tantsimisel kohe hoopis teine jume:) lugemine one, two , three ja selgitada välja kus suunas toimub liikumine ja kõik muutus oluliselt lihtsamaks. Ainus, mida ma suudan teha konstantselt on naeratamine, aga õigete sammudega jumal mind päris igakord ei õnnista. Siin tekkisid järgmised hindud, kes meist koduvideot meist tegema hakkasid, aga Crispinil õnnestus nad eemaldada.

järgmiseks päevaks tuli mul päästev idee, et miks mitte teha proovi kohe LONELY PLANETIS ja otse laval. Lahtine oli veel esinemiskostüüm ja plaani järgi pidi alguses tulema midagi rahvuslikku iga maa kohta - Sloveenia, Eest ja Ungari kohta ja siis üleminek integratsioonile ning Bollywoodile, sest mängu pidi tulema ju ka Mani.

Poolatar päästis meid muusikaga ja tegi ka pilte, suured tänud talle. Riiete osas jõudsime konsensusele, et liiga palju pole vaja:) bikiinid ja Rainbow rätikud, mille Adili poest hangin. Lisaks sain Adili käest ka veel selliseid mittekomplektseid, aga selle eest suuri käevõrusid, jalakellukesi ja muid tarvilikke vidinaid ühe karbikese jagu.

 

 

 

 

Mani oli vahepeal sammud veidi ära unustanud, sest tal oli olnud unustamatu tanstuöö kõrvallinnakeses Varkalas, aga koordineerisime selle Raili abiga ära ja mingi aimdus esinemisest hakkas juba tekkima. Tohutult palav oli ja kuigi meie kava kestab kaks ja pool minutit olin peale selle väikese etteaste harjutamist pea sama märg kui peale ashtanga treeningut. Ja see ei olnud meie viimane proov, sest peopäeva hommikul tegime veel proovi kostüümides, koos voodilinade ja bikiinide ning peidetud hindu lavalepaiskamisega.

 

Peopäeva hommikul oli ärevus muidugi suur, lisaks oli Railil tulnud geniaalne idee meid kuldseks glitterdada ja selle tarbeks olid Golden Sandi vennikesed isegi 15 km kaugusel Trivandrumis ära käinud ja meile kuldset puru toonud, selle paneme aga peale vahetult enne etendust.

 

Siin siis enne kulla lisamist ja väike proov lavariietusega, see proov oli väga küll vajalik, sest mitte kõik bikiinid ei ole mõeldud Bollywoodi tantsu tantsimiseks, ei ole töökindlad lihtsalt.

Konkureerimisest jõulukavadega võiks rääkida kohe omaette loo, kuigi võistlust ei ole välja kuulutatud, siis võistlevad kõik.

Meie strateegia oli olla viimased, taaskord Raili sellelaadsetest kogemustest, see oli aga alguses veidi raskendatud, sest Desiree teatas, et enamus soovivad olla viimased. Jõulõuna tradistsiooni kohaselt toimub alguses pidulik söömaaeg, kus treenerid jagavad välja India toitu, Lonely Planetis on muide väga head söögid ja meie jõulubuffee seal siis maksis 4,7 eurot ( California oma oli odavam 3,6 eurot:))

 

 

Meie läbirääkimised õnnestusid ja meil õnnestus enda etteaste teha viimasena. Etterutates peab ütlema, et itaallastel oli väga lahe kava, juba eelmises postituses nimetatud kõrge büstiga daam omab ka tantsualast kogemust ja oli seadnud laheda diskomuusika saatel juhendatud joogatunni. Ilusad inimesed, ägedad kostüümid , kõik oli super. Aga.... siis tuli lavale Ida-Euroopa blokk ja Integrated Babes:) rahvuslikud jutud luges inglise keeles ette Crispin ja lühidalt kokku võttes olid kõigis maades ilusad naised ja mingitel segastel asjaoludel oli meestega väikeseid arusaamatusi ( rahvusjook Palinka, kaotused sõdades , mõningane aeglusjne). Algselt olime siis kõik rahvuslikult voodilinades ja tasased.

 

Meie Railiga esitasime Kaera-Jaani ja ma suutsin isegi siin väikese viperuse sise lasta.

Aga sealt see siis tuli, linad langesid ja saali läbis esimene kahin....minu jaoks esimene sarnane kogemus:) kuigi ma kuni teismeeani olin usin luuletuste esitaja ning siis kui ma "Tulipunast Vihmavarju" ette kandsin ei juhtunud kunagi midagi sarnast, et saal oleks kahisema hakanud :)

 

Ja siis teine kahin kui hindu Mani lavale hüppas:) ja muidugi see kullapuru, usukmatu, et üks kuldne pudi suudab sellist effekti saavutada. Suured inimesed lähevad täiesti ärevile...

 

 

 

Ühesõnaga saime kõik toreda kogemuse võrra rikkamaks, Lino palus Crispinil teha tutvustava filmijupikese ja pidi selle juutuubi üles panema, et Kovalami ashtanga retriiti tutvustada ja lõpuks oli lava tantsivaid inimesi täis ning Lino palus Manil endale moodsamaid Bollywoodi liigutus demonstreerida.

Nii see kõik siis algas 22.12 õhtul Ilona väljapakutud ideest ja viisime selle siis paari päevaga ellu. Ise mõtisklesime, et väikerahvastel peabki ellujäämiseks rohkem pealehakkamist olema, sest väga palju delegeerida pole ju võimalik. Raili poolt oskuslik juhendamine, kõigi osalejate suurepärane tiimitöö ja Crispini tehniline ja moraalne tugi :) ja muidugi ka Mani oli väga tubli. Mani veel soovis, et oleksime õhtul läinud tema "tiigimajja" kohalikele mõeldud tantsukonkursile, aga selle jätsime seekord vahele.

Seekordne India läks lihtsalt pööraselt kiiresti ja kirjutamata jäid veel ayrveda lood ja kuidas ma kingsepa teenused avastasin ja tunded joogasaalist.