Kauaigatsetud Kashmiir!

Juba Adiliga esimesest kohumisest alates tekkis minus tugev veendumus ja soov seda imelist paika oma silmaga näha. Enne salle ja kõike muud oli kirjeldus Yogananda raamatus Kashmiirist kui ühest väga erilisest paigast mulle kuidagi mällu sööbinud, see kuidas mägijärved on kui pärlid, mida ääristavad väärikad Himaalaja mäed, ääretult ilusad inimesed ja aegade alguse salapärased käsitööoskused.
Adiliga kohtusin 2010 jõulude ajal ja Kashmiiri reisi unistuse teostamiseks kulus kolm ja pool aastat. Mina olin valmis küll juba algusest peale, aga politiline olukord ja muud asjaolud mitte. Võtsin selle jutu küll Adiliga korduvalt üles, aga enamasti oli ta vastus not now:). Aga selllel talvel leppisime kokku, et nüüd on see aeg käes ! Adili imearmas kaasa oli sellest mõttest samavôrd vaimustunud kui ma ise. Kashmiiri kaupmeeste elu näeb välja selliselt, et enamuse osa aastast toimub tösine müügitöö, päevad on pikad - hommikul alustatakse kelal üheksa  paiku ja pood suletakse õhtul kümne ajal, aga loomilkult kui kliendid hoogu satuvad siis vôib minna ka kauem ( oleme isegi poes veel kella üheteistkümne ajal sallides ringi keerutanud ja peeglike, peeglike mänge mänginud). Ja töö on 7 päeva nädalas ning ei mingeid riigipühasid. Seega puhkavadki nad siis kui kodukanti sôidavad. Arvestades Srinagari omapära on väga mõistlik kui seal on kas keegi kohalik sôber vôi usaldada  ennast turvalistesse turismifirma kätesse.
Minu armsad kolleegid palusid mul ennast Välisministeeriumi kodulehel  üles anda, sest Kashmiir on seal märgitud piirkonnana kuhu ei soovitata reisida, aga eks sellega on nagu ikka, et pidurdab ikka see kes suudab.
Poolteist kuud varem sai otsus lukku löödud ja minu suureks rōōmuks sõidab minu armas Maharaja Peeter koos minuga ja kohe tunduvalt julgem tunne on.
Plaane oli palju - pika aja jooksul ju mõtted kristalliseeruvad, mida kõike sooviks näha - mäed ja mägijärved, ääretud ja üüratud imeilusad mogulite poolt rajatud aiad, tulbiaiad mägede vahel ja seda,  kuidas ometi on võimalik nende õhkõrnade sallide käsitsikudumine, kuidas siidiniit kookonist välja saab, kuidas kootakse käsitsi vaipa jne.
Ühesõnaga ladusin kõik need soovid Adilile välja nagu oleks soovikaevuga rääkinud. Ja suur ime oli see, et seda kõike ja rohkemgi veel õnnestus meil tõesti omasilmaga näha, soovid peavad ikka suured olema selgus seegi kord.
Kuna meil lendude vahe Delhi ja Srinagari vahel oli ainult kaks tundi (Indias on 2 tundi tôesti ainult) ja vahetada tuli ka verl terminali, siis ei olnudki muud võimalust kui reisida käsipagasiga. Aga väikesed ärevusenoodid tabasid mind sellegipoolest kui selgus, et  bussijuht, kes sõidab rahvusvahelise ja kodumaise terminali vahel otsustas hakata ise mõtlema ja sellega seoses jãttis ära sõidu, mis pidi väljuma 6.00 ja asendas selle 6.25, aga see ei sobinud kohe üleüldse meile, aga õnneks käivitusid enne meid rootslased ja isemõtleja vâljus siiski 6.10 ja paraja jooksmise tulemusena õnnstus lennule jõuda. Olime enne Adiliga telefoninumbreid vahetanud ja neid ka kontrollinud, aga millegipärast viskas ta remargi korras, et arvab, et minu telefon ei tööta seal. Mina seda märkust millekski eriliseks ei pidanud, et miks telefon, mis töötab igal pool peaks seal mitte töötama, aga nii see oli, ei piuksugi.
Maandudes Srinagari tõmmati meid kohe kõrvale ja see polnud ka ime, sest terve meie Kashmiiris viibimise aja jooksul ei näinud me ühtegi valget inimest.
Ühesõnaga oli tarvis täita Immigratsiooni ametnikele põhjalik ankeet ja siis veel mingi küsitlus eelneva elu ja reisimise kohta. See vaev tasuti meile  ära paberimassist ehtekarbikestega. Paberid täidetad, uksest välja ja naeratav Adil juba ootas meid, aga see veel ei tähendanud, et oleksime saanud hakata liikuma, politsei võttis Adili turmtule alla, kuhu ta meid ööbima paneb, kas tal litsents on, kes on meie giid jne ja kuidas ta eraautoga meile üldse vastu tuli. Ja siis käivitus mäng hea ja halb politseinik ja nn"hea" tuli meiega autoni kaasa ja peale vajaliku hulga rahatähtede saamist osutusime me kvalifitseerituks.
Isegi paar päeva enne meie saabumist olid  linnas komandanditunnid ja liikumine tänavatel oli keelatud ( ainult pileti olemasolu korral lubati sõita lennujaama)
 Iga vähegi tähtsama sündmuse aastapäeval kuulutatakse liikumine tänavatel keelatuks, et rahutusi juba eos ära hoida. Seega meil vedas. Eriti tihedalt on sõjaväelasi lennujaama ja ministrite majade ümbruses, muudes piirkondades on neid tihedalt. Ja nii nad seal püssid õlgadel kõlkumas veedavad juba 23.ndat aastat vahtides ja aegajalt ka ise midagi korraldades kui igavaks läheb. Igal juhul tasub hoida seal madalat profiili ja tüli norima mitte minna. Adil ütles, et ta näiteks hoiab erinevates kohtades alati 2 lennupiletit, et juhuks kui keegi peaks esimese puruks rebima ja ütlema, et kuhu Sa lähed ilma piletita.
Ühesõnaga esimesed pildid tundusid olema sellised, et oleme sattunud õudusfilmi võtetele, temperatuur oli +8 jahedavõitu ja vihmane ja teeääred olid palistatud mornide sõdurite ja pea sama mornide kohalike kashmiiri meestega, kes kandsid veidrat villasest riidest undrukut khirani ja varrukad loksusid tühjalt. See varrukate asi küll hiljem selgus, nimelt kannavad nad kaasas sellist sütega täidetud keraamilist potti, mis asub punutud korvikeses ja seda nad siis hoiavad soojasaamise eesmärgil ihule lähedal, seega enamusel siiski käed on olemas, lihtsalt oli kehv ilm. Sedasama sütega täidetud korvikest pidid nad ka siis kasutama kui kakluseks või suuremaks tüliks kisub, et siis võtavad korvid tiivad selga ja kukuvad lendama. Naisi oli tänavatel pigem vähe ja kui siis kaetud
peadega korralikud moslemi naised.
Maandudes Srinagari tõmmati meid kohe kõrvale ja see polnud ka ime, sest terve meie Kashmiiris viibimise aja jooksul ei näinud me ühtegi valget inimest.
Ühesõnaga oli tarvis täita Immigratsiooni ametnikele põhjalik ankeet ja siis veel mingi küsitlus eelneva elu ja reisimise kohta. See vaev tasuti meile  ära paberimassist ehtekarbikestega. Paberid täidetad, uksest välja ja naeratav Adil juba ootas meid, aga see veel ei tähendanud, et oleksime saanud hakata liikuma, politsei võttis Adili turmtule alla, kuhu ta meid ööbima paneb, kas tal litsents on, kes on meie giid jne ja kuidas ta eraautoga meile üldse vastu tuli. Ja siis käivitus mäng hea ja halb politseinik ja nn"hea" tuli meiega autoni kaasa ja peale vajaliku hulga rahatähtede saamist osutusime me kvalifitseerituks.
Isegi paar päeva enne meie saabumist olid  linnas komandanditunnid ja liikumine tänavatel oli keelatud ( ainult pileti olemasolu korral lubati sõita lennujaama)
 Iga vähegi tähtsama sündmuse aastapäeval kuulutatakse liikumine tänavatel keelatuks, et rahutusi juba eos ära hoida. Seega meil vedas. Eriti tihedalt on sõjaväelasi lennujaama ja ministrite majade ümbruses, muudes piirkondades on neid tihedalt. Ja nii nad seal püssid õlgadel kõlkumas veedavad juba 23.ndat aastat vahtides ja aegajalt ka ise midagi korraldades kui igavaks läheb. Igal juhul tasub hoida seal madalat profiili ja tüli norima mitte minna. Adil ütles, et ta näiteks hoiab erinevates kohtades alati 2 lennupiletit, et juhuks kui keegi peaks esimese puruks rebima ja ütlema, et kuhu Sa lähed ilma piletita.
Ühesõnaga esimesed pildid tundusid olema sellised, et oleme sattunud õudusfilmi võtetele, temperatuur oli +8 jahedavõitu ja vihmane ja teeääred olid palistatud mornide sõdurite ja pea sama mornide kohalike kashmiiri meestega, kes kandsid veidrat villasest riidest undrukut khirani ja varrukad loksusid tühjalt. See varrukate asi küll hiljem selgus, nimelt kannavad nad kaasas sellist sütega täidetud keraamilist potti, mis asub punutud korvikeses ja seda nad siis hoiavad soojasaamise eesmärgil ihule lähedal, seega enamusel siiski käed on olemas, lihtsalt oli kehv ilm. Sedasama sütega täidetud korvikest pidid nad ka siis kasutama kui kakluseks või suuremaks tüliks kisub, et siis võtavad korvid tiivad selga ja kukuvad lendama. Naisi oli tänavatel pigem vähe ja kui siis kaetud peadega korralikud moslemi naised.