Missiooniga Indiasse (2)

. Mulle meenus fakt  ja see pole mulle tōesti varem meelde tulnud, et aastal 1985 oli minu esimese kursusetöö teema tollases Tallinna Polütehnilises Instituudis " majandusteaduskonnas õppides " Tekstiilitööstuse areng Nōukogude Liidus" ja aineks oli majandusgeograafia. This is a sign:) see on tōesti vau elamus ja ma veel mäletan kui palju ma selle tööga vaeva nägin, materjal oli ju kõik vene keeles ja ühe lehekülje tõlkimine raamatukogus vōttis minul aega terve tunni. See on tōesti tore tōdemine selle kohta, et universum saadab meile märke pidevalt, aga kui enda mōte ja tunnetus veel küps ei ole, siis ei oska me märgata, aga seda toredam on muidugi 28 aastat hiljem üllatuda. 

Nüüd aga Kihnu naiste põlledest, googeldasin selle teema kohta ise ka ja see kôik oli uskumatult pōnev. Algselt olid pōlled olnud linasest materjalist ja valged, aga meresõidu arenedes hakkasid meremehed oma kallitele kaasadele tooma sitsikangast ( võis olla 18, 19 sajand)  ja nendest siis tehti toredad punased pōllekesed ja pearätikud. Need kangad jõudsid Kihnu Venemaalt, aga Venemaale omakorda Indiast. Seega oli presideniproual täiesti ōigus, et vōiks proovida neid otsida Indiast. 

Rääkisime Marega Kihnust ja leidsime, et kōige lihtsam oleks kui mul mōned riidetükikesed Indias kaasas oleks ja ōige pea oligi pakk postkontoris mind ootamas. Need kangad on lihtsalt imeilusad - rōōmsal punasel pōhjal roosad roosid, neerumuster, veidike rohelist ja sinist värvi ka veel sekka. Materjalina on puuvill muidugi lihtsalt superluks nagu ka teised looduslikest kiududest materjalid. Muide märk puuvilla kohta tuli täpselt aasta tagasi, Adili naine hakkas rääkima, et tema tahaks ka oma äri teha, siinses kliimas kannavad daamid väga palju puuvillasest kangast riideid ja Adili proua Kashmiirist toodud puuvillased kangad on saanud imetluse ja kohalike Lõuna-India prouade kadestavate pilkude omanikeks. Tegin Adili kaudu väikest uurimistööd ja selgus, et kahjuks Kashmiiris Kihnu jaoks vajalikku kangast ei tehta, aga hea uudis oli see, et seda sorti prinditud kangas on Jaipurist pärit. Jaipurist omakorda on need toredad juveliirid, kellega on kontakt täiesti olemas. Indias pole päris kindlasti nii nagu Eestis, kus tsiteerides klassikuid on kõik ühe telefonikõne kaugusel, aga kui mõni niidijupp juba käes on, saab edasi liikuda. 

Jaipuri ehtemeistritega meenub lõbus lugu, küsin mina Adililt, et mis on nende kodulehe aadress, et ma siis vaataksin, millega meistrimehed hakkama on saanud. Adil naeris tükk aega kohe "they are workers, they don't have webpage" ja pole kindel kas neil mobiilgi on ja selgenon see ka inglise keeles nad kirjutada ei oska. Aga kindel on see, et käeliselt on nad hiigla osavad ja kui kirjutada ja joonistada siis teevad nad imelisi asju. Kirjutada saan Adilile ja tema siis vahendab minu soove ja ideid Jaipuri meistritele. Viimast soovi saates küsisin siis Adililt, kas hindudel on need asjakesed olemas, Adil vastu, et ei ole, aga nad hakkasid tegema, see kõik on lihtsalt suurepärane. Seega on Jaipur kindlasti koht, mida tasub avastama minna. 

Hetkel tegin esimese retke kohalikku Trivandrumi kaubamajja nimega POTHYS. Trivandrum on Kovalamile lähim linnake, mitte väga suur India mōistes 2,5 miljoni inimesega, ühesõnaga siin lähedal on siis ligi kaks eestitäit inimesi:) . Kaubamajades on muidugi põhiaur saride peal, neid on kohe korruste kaupa, aga muidugi on ka puuvilla, toorsiidi, prinditud siidi, linast ja muid toredusi. Samas oli ka siin sama lugu, et kui midagi konkreetset otsima hakkad ei olegi nii lihtne.