Nädal Moola Templis

Nädalaks Templisse! Ja juba hakkas vaimusilm on pilti joonistama. Andsin endale küll aru, et nii suurt ja neljakihilist vahukooretorti meenutavat templit kui see, mida 2006. aastal Indias Bangalores külastasin tōenäoliselt Helsingi kesklinna ei pruugi mahtuda. Samas oli see jälle esimene tempel, milles viibisin Art of Livingu kursuse raames ja esimene omandab alati teatud ekvivalendi mōōtme. Ja siin pildil see siis on. Ravi Shankari Ashramis elas korraga sel ajal 12000 inimest. Juubelipidustuste ajal oli ühel hiiglasuurel platsil 2,5!!! miljonit inimest, keda vedas sinna 50 000 bussi. Vedas on muide täisti ōige sōna selle transportimise viisi kohta.


Ma arvan, et meil transporditakse kuusepuud ka paremini, aga samas oli see hiiglama lõbus. Sellised nõukogude liidu aegsed toreda stilistikaga nöbininadega bussid, hiiglama auklikud teed, vallatud kurvid ja ülev meeleolu. India on tõepoolest maa, kus reaalselt näed, et kaose teooria töötab ja seejuures väga edukalt. Kogu elu ashramis ja eriti pidustuse ajal sai korduvalt tōdeda, et juba väga suurest kaosest vōib ühtäkki tekkida kord ja korrapära ning kõik toimib ja toimub. Kas vōi selline vahva näide, et sellel ajal kui me vahukooretemplis püha mōtisklust pidasime tormas sinna sisse hindu poiss ja hōikas, et lõuna valmimiseks vajatakse kööki appi 200! vabatahtlikku. Kahtlustan, et meil ei julgeks toitlustamise eest vastutaja küll lõunat välja kuulutada kui tal paarsada paari käsi köögist puudu on, aga Indias ei ole selline asi küll mingil juhul takistuseks.


Läksimegi siis kööki, et oma panus anda ja lady fingereid hakkida. Eesti grupi ja hindu vabatahtlikke töövōtted erinesid ka üksjagu. Meie hakkasime kohe süstematiseerima ja vaatasime, kuidas efektiivselt toimida, hindudest naabrid seevastu mõnulesid töö käes, ikka üks daami näpukene korraga ja selline meditatiivne oli see nende toimetamine. Esimene India reis on üldse kuidagi väga eredalt meeles. Veel üks meenutus, et ühel hilisõhtul oma elamise poole jalutades märkasime kolme paari jalgu teerulli alt välja paistmas. Tegemist ei olnud ōnnetusega:) Teerull nimelt seisis ja päevatöö oli meestel lõpetatud ja järgmisel päeval pidi töö jätkuma ja mehikesed magasid sügavat ööund, et meid järgmisel hommikul maailma kōige säravama naeratusega tervitada ja Jai Guru Dev meile hōigata. See on nimelt austusavaldus Guru Ravi Shankarile, tänu kellele see suurejooneline ashram oli rajatud. See on selline tempel, mis ei omista tähtsust Sinu usundile, kogu budistlik, luterlik, hinduistlik, islamistlik jm sümboolika eksisteerib suures sõbralikkuses kōrvuti ja vashudeeva kutumbakam oli see ütlus mida seal sageli korrati. Täpset tõlget ma ei mäleta, aga suurem mōte on see , et elame kōik sōbralikult koos. Klassikud krokodill Gena ja Tseburaska on ka midagi sellist maininud. Meie tänase päeva Moola Tempel ühesōnaga ei ole midagi sellist nagu Bangalores, aga see on ometi väga vōluv paik. Asub muide Helsingis Vene Saatkonna vastas asuvas hoones. Ja ei tea kas seal on mingid segajad peal vōi midagi sarnast, aga levi on seal tohutult kehv:) ja seega oleme seal maailmast veidi ära lõigatud. Kui kohvikusse pääseme, siis kirjutan meie erilisest kogemusest ashtanga jooga ja Louise Ellisega.


- Posted using BlogPress from my iPad