Ashtanga jatkuu:)

Olengi tagasi troopilises Tallinnas, aga mul on soov hetkel veel värskeid Moola muljed talletada ja neid joogahuvilistega jagada. Silla juurde jäigi eelmine postitus pidama. Sellel sillalool peatun tõenäoliselt veel pikalt:). Linoga jõudsin siis niikaugele, et hirmufaktoriga lähen alla, mis koliseb, aga üles ei saa enam ei mingi nipi ega valemiga. Koliseb on muide väga õige sõna seda kõike iseloomustama, sest sellest juba puudu ei tule ning koliseb halvemal juhul pea ja paremal juhul käivad käed suure kolakaga põrandale. Huvitav on see, et kui pea enne matti puutub kui käed, siis see nii suuri tüsistusi endaga kaasa ei too. Ei oskagi seda muuga seletada, et vahva ja kõva pea:). Aga käed, oh mu jumal, kui need ikka kolinal maad puudutavad, siis tänaseks tean, mis tunne see on kui vanainimesed ütlevad, et käed löövad tuld välja. Tavaliselt juhtus see neil vist ikka kõvast töötegemisest. Ja samas tegeleb Lino minuga väga kenasti ja hookust-pookust appi vōttes saame igasugu keeruliste trikkidega ka hakkama. Siin on veidike tõestusmaterjali Haapsalust. Kui veel silla juurde tagasi tulla, siis võimalik, et seesugune lähenemine võib tulla ka sellest, et ma olen siiski sprinteriomadustega kõrgushüppaja:) ikka hirmust võitu, hooga minema ning siis on näha kas tōuseb valge või punane lipp. Louise Ellisel on jälle hoopis teistsugune lähenemine sellele imelisele harjutusele. Juba eelmistes postitustes olen maininud, et see kaunis õpetaja kannab vööl salli. See tekitas minus muidugi kohe eriti sooja tunde:) arvasin, et eks see ikka ilu pärast on ja ilus oli see ka. Ikka nii, et iga päev erinev rätikukene, mis just selle päeva joogariietega sobis. Selle räti abil ta nimelt aitas meid silduma, see oli nagu sild sillani. Saime veel sillani viivaid harjutusi ka juurde ja võtsime need Ritaga kenasti filmilindile ka. Kokkuvõtvalt olid tema võtmesõnadeks need, et alla tuleb minna ilma mõtlemata:) õigesti hingates, aeglaselt ning kontrollitult. Kõigepealt rind vastu seina ja proovida mööda seina üles tulla ja kui see juba selge, siis võib ise alla ka minna. Aga see kõik mida me selle workshopi ajal saalis nägime oli ikka imeline küll. Üks väga kaunis ja nääpsuke tüdruk Asta, kes on olnud elukutseline tantsija on neljandas seerias arenenud juba nii kaugele, et seda ei oska ka kogenumad joogaõpetajad öelda, kuidas võiks välja näha tema järgmine asana, et aitab ainult minek Mysore. Tema harjutus oli kui tants, nii kerge ja õhuline kui kevadine tuul ja samas nii värviline ja ilus. Seal oli ka teisi väga kaunisti praktiseerijaid. Muidugi oli nende ashtanga staaž ka väga aukartust äratav. Moola õpetalal Miisal 20 aastat, veel üks imearmas tantsijanna oma 13 aastaga jne. Kaunis oli seda kõike vaadata ja selle üle mõtiskleda. Louise rääkis meile yin jooga harjutuse ajal, et tegelikult on tähtis see kuidas Sa elu ja joogat mõistad. Ka esimese seeria poole peale tehtud harjutus võib olla väga ilus. Veidike ka yin joogast. See on kohati valus, kohati piinavalt valus ning see vaheldub mõne kergendust pakkuva poosiga ja samas on ülimõnus. Juba nädal aega igapäevaselt seda 2 tundi teinuna tunnetan oma keha sootuks teistmoodi. Tõsine huvi on sellega ashtanga kõrval tegeleda ja veel edasi uurida. Sellel pildil ei ole tegemist islamistliku rühmituse palvetunniga. Igaüks teeb nagu suudab ja meie armas prullakas sakslanna on valges ja vasakus nurgas. See hirmus treenimine on teda ikka täitsa võhmale võtnud, aga ta on ikka väga-väga tubli. Tulla üksi, ilma vähimagi aimduseta kohta, kus Sul on neli tundi päevas treeninguid, millest Sa mitte midagi ei tea ja kolm korda päevas kerge taimetoit, lisaks veel piknikud ja muud matkad - tõesti imetlusväärne. Ta lihtsalt sattus kuidagi internetis kuulutusele, pakkis on 28 kilo kaaluva kohvri ja lihtsalt tuli - vägev. Ja jäi tunne, et ta hakkab edasi treenima. Kui see ilmsiks tuli, et ta noorem on kui meie, siis hakkas ta õhtuti ise tuld toas kustutama. - Posted usinge BlogPress from my iPhone