Aga kes on Marco Polo? :) ta on meie kallis teekaaslane. Isa järgi kuulub ta Mercedeste soliidsesse perekonda ja ema poolt on tal kirglik rändaja. Tema isapoolsetel headel sünnipärastel omadustel nagu 3 liitrine kopsumaht ja veatu nahk ei hakkaks ma pikemalt peatuma, küll aga annaks väikese ülevaate emapoolt kaasatulnud toredustest. Sisenedes salongi leiab rändaja eest pliidi, kus on kena allikavett soojendada ja end tõeliselt hea teega värskendada. Lähim teevarude täiendamise põhjatu allikas asub Helsingi kesklinnas - www.thehuone.com ja soovitan soojalt seda toredat poekest külastada. Aga see pliidike pole ju veel kõik, eriti eredate hetkede tähistamiseks vajaliku šampanja külmas hoidmisega saab ta samuti suurepäraselt hakkama. Toredad kapid ja riiulid päris nõude ja klaaside hoidmiseks, sest kui juba reisida, siis elegantselt ja naudeldes. Täismõõdus voodi, õigemini isegi kaks voodit, sest katusekambris on samuti võimalus head und ja tähistaevast nautida. Kõik need imetabased omadused ja suur sõltumatuse tunne teevad sellisel moel reisimisest tõelise naudingu. Ühesõnaga minu kallis kaaslane ja Marco Polo ootasid mind Frankfurdis. Ilm oli suurepärane, siidikleit hüppas iseenesest kohvrist välja ning otse mulle selga. Meie esimeseks peatuspaigaks sai Nürnberg. Väga vana,väärikas ja jõukas linn, seda oli tunda kohe linna sisenedes. Ja seda täiesti ajalooliselt põhjendatult, sest 1050 - 1571 oli just see linn Püha Rooma riigi tähtsamaid linnu, kus kogunes Riigipäev ja asus keisri õukond. Hilisemast ajast niipalju, et 19.sajandil arenes Nürnberg Baieri tööstuslikuks tsentrumiks.
Ja jõukas on see linn ka tänapäeval. Sain nimelt ühes suures toidukaupluses täieliku elamuse osaliseks. Selgus, kalaletis ei olnud ühtegi kasvanduse kala ja see pole veel kõik - need kalad olid kõik ka väga erinevaist paigust. Lõhe oli siis siia lennanud Jaapanist, Kanadast, Iirimaalt - sain vist mikrošoki ja kõik ei jäänud meelde, aga kuna ma numbreid paremini tean, siis see on täpselt meeles, et 8 erinevat maad. Üks meie reisi ajatamise mõtteid oli ka see, et olla sparglite ilmumise ajal neile kohe väga lähedal. Kesklinna turuplatsilt tegime uhked sisseostud - värske kartul, kõikvõimalikud salatilehed, tomatid, itaalia pirnid ja muidugi kohalikud sparglid. Tundsime veidi huvi pealtnäha sarnaste sparglite hinnaerinevuste kohta ja siis härra murdis kallima sordi sparglit ja sealt lihtsalt purskus mahla välja - see oli võimas. Tuli temaga nõustuda, et just mahlasus oli üks olulisematest kriteeriumidest. Need valged ja mahlased elujõu tooted on siin kenati rivis.
Uhked ja väärikad uksed. Nürnbergist edasi siirdusime Tsehhi poole ja sihtmärgiks oli Lõuna-Morava maakonna keskus Brno, mis on samuti iidne linn. Linnaõigused sai see linn 1243 aastal. Brno on väga tore linnake ja sinna võiks rõõmuga tagasi minna. Jõudsime linna hilisõhtul ja ikka tunde järgi sõites ( tom-tom suunas meid ikka centrumi poole) jõudsime ühele hiiglasuurele platsile, mis oli autosid täis pargitud ja tundus, et kuidagi meelevaldselt. Äkki silm püüdis kinni sildi Hotel, astusime sisse - esmapilgul jättis mulje, et siseneme kas panka või mõnesse tähtsasse riigiasutusse. Esmamuljet tasub usaldada:) aga hetkel olime siis sisse astunud viiendat päeva lahti olnud 4 tärni hotelli. Supersõbralik teenindud ja toredad hinnad ka hotelli nimi oli Grandezza. Tuba printsessirõduga väljaku vaatega. Hommikul hakkas tuppa kostma elavat siginat-saginat, hõikeid. Pilk rõdult väljakule ja öösel oli ime sündinud, kõik õhtul platsil olnud autod olid muutunud kas kapsa- või tomatitaimedeks, mõnest punasest masinast olid saanud maasikas, teisest lihtsalt kartul. Nühkisin silmi, aga pilt ei muutunud - pika vaatamise peale seletas silm ka lilli ja päikesevarje.
Hommikul selgus, et meie hotell, mis esiteks 19 ja 20.sajandil oli tõesti olnud pank asus kohaliku Green Marketi ( Cabbage Market) platsi ääres. Aga ma ei välistaks ka muidugi seda kapsataimedeks moondumise lugu. Siin on pilt hotelli fuajeest - läikivad marmorpõrandad ja stoiliselt jõukas olemine
Läheneme Tatratele ja sõidame kõigi teede lõppu - nii kõrgele kui autoga saab. Hukkunud Alpinisti hotell, jah just nii mulle tundus kui ma seda maja silmasin. Kohti seal rändajatele ei olnud, ja tundsin, et nii on parem ka.
Õues oli läinud juba päris pimedaks, jalad viisid üles mäkke läbi kummaliste kivist väravate ja kivide ümber , mis olid kui stuupad mäeveerel olid põlevad küünlad. Istusime vaikuses ja äkki hakkasid kostma võimsad koolitatud mleeste hääled, kes laulisid rahvuslikke väelaule, see oli võimas. Olime orus, ümbritsetuna ligi 3000 m kõrgustest mägedest ja see kaja mis kaikus oli lummav. See oli tore kogemus, sest kui mäest all jalutasime ja " Laululindude pesast " lähemalt mõõda sai mindud, siis oli tunda, et eks need koolitatud hääled ka tsehhide rahvuslikku kesvamärjukest olid pruukinud ja lähemal tundus ka kergeid jorisemise noote sisse viskama:) See vanasõna, et hommik on õhtust targem sai ka järjekordse kinnituse.
Aga hommikune kümblus mägedest alla voolava kristallselge veega oli lihtsalt selline ergastav kogemus, õnnistuse saamise sarnane. Siin on laululindude pesa. Tegemist oli siiski koolitatud häältega, kes õlle saatel harjutasid siin täna toimuvateks pulmadeks. Mägedes turnimine on üks minu tõelisi kirgi, võimalik, et ma eelmises elus olen olnud mägede elanik:). Selgus ka see, et see küünaldega paik oli tõesti hukkunud mägironijate mälestamise paik. Kuigi ümberkaudsed mägede puhul ei ole tegemist Himaalajaga, siis loodusega silmitsi seistes tuleb tunnistada tema väge. Kivist väravatel olid mälestutahvlid nimedega ja eelmiselgi aastal oli kaks hinge siia oma elu jätnud. Sügav respekt.
Juba viimased paar aastat tunnen, et seeliku ja kleidiga on palju toredam olemine kui pükstega, siis otsustasin, et tõeline naine läheb ka mägedesse ikka seelikus. Kõrguste kasvades peab kindlasti mingeid mööndusi tegema, aga siin paari tuhande meetri kõrgusel on see riietus igati õigustatud.
Hommikusöögi katsime kohalikku bussipeatusse. See oli nagu loodud selle jaoks. Miljardi vaade, imelised lõhnad ja hellitav soojus.
Lõunasöögiks olid lihtsad Itaalia pirnid. Sallid olid muidugi ka fotosessiooniks kaasas. Mäestikujõed olid tegelikult ühed võimsamad inspiraatorid kogu selle reisi ajal ja loomulikult ei suutnud kiusatusele vastu panna endalt kõik riided heita ja lasta ennast sellel selgusel vallutada. See oli tõeline selguse hetk.
Posted using BlogPress from my iPad
No comments:
Post a Comment