Kui ma aasta tagasi Kovalamist lahkusin, siis lennujaamas leidsin pingilt, kuhu istusin kuldse võtme. Sellist võtmekimpu ei ole ma näinud ei enne ega pärast. Ilusa rõnga otsas üksik kuldne võti. Loomulikult omandas see minu jaoks kohe sümboolse tähenduse, sest tulles olin ostnud Delhi lennujaamast ajakirja Kerala kohta ja kui selle ainsa valge naisena kohalikul lennul avasin, siis pidi see pildiraamat mulle sülle kukkuma. Ja põhjus oli selles, et pildil oli Trivandrum, linnake kuhu teel olin ja artikli pealkiri oli " The story of a goddess called Marit". Loomulikult ei olnud lugu minust, aga selle algus oli nagu minu lugu - " Marit knew that she was changing. Suddenly, life was simple, light and airy. She smiled at everyone. And everyone smiled back. Ja see jahmatas, lugu ise oli tegelikult ühest Hollandi tüdrukust nimega Marit, kelle süda avanes " God's Own Country" pinnal ning kes kinkis oma hindust autojuhile auto ja selle läbi uue tuleviku.
Mina nii üllaste tegudega veel kahjuks tuntuks pole saanud, aga minu kuldne võti avas aasta tagasi tee sallide ja ilumaailma. Ja minu jaoks on see jagamise rõõm olnud kulla vääriline. Turismihooaeg Kovalamis on suhteliselt lühike ja iga väljaspool hooaega omaniku leidnud sallike on Adili ja tema perekonna jaoks olulise tähtsusega. Samas on minu teadmised uuel alal rikastunud ja leian, et see aitab mul ka oma igapäevatööd numbrimaailmas uue nurga alt vaadata ja tunnetada. Kõrvus juba hakkasidki kõmisema Marju Lauristini artiklist loetud fraasid, et kes on 20 aastat ühel ala töötanud muutub ärakantud saapa taoliseks. Igatahes loodan nüüd pääseda ja saapad ostsin endale sügisel ka uued - punased. Ja see emotsioon ning tagasiside, mida ma selle aasta jooksul saanud olen on minu jaoks äärmiselt armas ja soe. Väikesed printsessid, kes oma uue salliga voodisse poevad, tõelised ja väärikad daamid oma kindlate valikutega, mänguhuvilised tütarlapsed - see kõik on väga siiras ja midagi, mis on päris.
Igatahes ma tunnen, et nende toredate sallidega saab Eestimaale tuua veidikene päikest ja soojust juurde, mida me siin selle külmal ajal väga vajame. Samamoodi nagu sooja toitu talveajal, doktori üks soovitustest minu edaspidiseks edukaks toimimiseks Eestis.
Veidikene tegin ka pilte sallidest selles lummavas ümbruses - selle mudeli tunnistasime Kadiga üliheaks - siidi- ja pashmiinasegune sallike , saab teha turbaniks, rannakleidiks , milleks iganes.
Testgrupp Varkalas, kohalikust Kovalami kioskist ostetud puuvillaste rannakleitidega
Sama rätikut saab kasutada turbanina
Paradeshis, mis väärib omaette lugu tegime pikema fotosessiooni. Selles taevalikus ümbruses hakkasid sallid kohe valjemalt rääkima. Kõnevoorus on linased sallid hästi inspireerivate piltidega
Ja villased õhukesed, mitte vähem põnevad
Tuulest viidud....ja see kombinatsioon vahemerelise sinisega
Õnnelik linalakk linase salliga
Ja ka maalingud on sallile sattunud
Ja siin tähelepanu ka ehetele:) võtsime ju Adili poest neid ka kaasa, et pildid ikka elavamad tuleksid. Ja kui lõpuni ausaks jääda, siis tõin selle kaelakee ka kodumaale. Carolin nii armsalt ja veenvalt rääkis kui väärikalt need minu kaelal kumasid ( et minuvanuses proual juba tõesti võiks ka midagi hinnalisemat olla) ja see hõbedane käevõru on ennast nüüd sisse seadnud Carolini käekesel. Ega see printsesside ja kuningannade elu ka lihtne ei ole:) aga mis on kord ellu äratatud, seda enam ei uinuta.
Ja siin on midagi täiesti uut - hästi suures mõõdus käsitsi tikitud tõsiilus ( see võiks olla uus väljend:))sall. See on jälle midagi niisugust, mille puhul tunned, et see sall hakkab sinuga rääkima. Nende tikitud sallidega kipub selline lugu olema, sinna on inimene midagi iseendast sisse pannud ja see kõnetab ka kandjat ja ka selle ilu imetlejat.
Tegelikult oli see päris suur väljakutse, teha valikuid 3000 salli hulgast, aga samas oi, oi kui põnev. See oli nagu omamoodi rituaal, igal õhtul enne magamaminemist käisime Adili juurest läbi ja hakkasime salle tunnetama. Peale meie lahkumist oli seal alati nagu väike maavärin üle käinud, kuigi Adil on täiesti normaalmõõdus mees, siis meie hoogsamatel päevadel oli tema kohalolu leti taga vaid aimatavaks muutunud. Kuhi letil oli lihtsalt nii suureks lihtsalt muutunud, ikka meie inimtegevuse ja kuningannaks kasvamise protsessi tulemusena. Aga see oli vägev:) igaühel oli Adili juures oma stock, mis siis Indiast lahkumisel pidi lukku löödama. Ja daamidel on ju ikka erinevad meeleolud ja selle kõikumised ka. Seega eks see stock oli ka nii, et võtame selle välja ning lisame hoopis tolle, aga Adil talus seda kõike stoilise rahuga ja väga väärikalt ning kui me ühel päeva puudusime oma Varkala ringreisi tõttu, siis oli ta seda kohalikku maavärinat koguni igatsema hakanud.
Siin pildil olen oma sünnipäeva kingitusega. See on ka väga uus toodang, nimelt käsitsi kootud pashmiina müstilise prinditud pildiga. See on koguni nii müstiline, et pildil olen isegi osaliselt valgustatud:). Selle sünnipäeva kingiga oli lõbus lugu. Vestlesime skaibis ja selgus, et moslemid sünnipäevi üldse ei tähista( kui siis mõned salaja:)). Mul hakkas kohe film silme ees jooksma pimedas kardinate varjus sünnipäeva pidavast moslemist, midagi sellist nagu jõulud sügaval nõukogude ajal. Samas on moslemitel nii palju jumaluste sünnipäevadega seotud pidustusi, et ega sinna need isiklikud sünnipäevad hästi ei mahuksi. Minu novembrikuise sünnipäeva puhul Adil aga ilmutas, et minu kink ootab kaupluses " just show with finger and its yours" . Peeter soovitas mul Adili suunas näidata ja on karta, et tundliku inimesena Adil tajus ohtu ning valis kingituse ise välja, aga igaljuhul on tegemist millegi väga erilisega.
Aga loomulikult on pilte sallidest veel, mida soovin ilmutada. Ja kindlasti tahaks jagada veel ka kogemust, et mis tunne on saada 17 päeva tervistavaid protseduure ja sellest viimased 7 päeva koguni 2 korda päevas.
Posted using BlogPress from my iPad
Mina nii üllaste tegudega veel kahjuks tuntuks pole saanud, aga minu kuldne võti avas aasta tagasi tee sallide ja ilumaailma. Ja minu jaoks on see jagamise rõõm olnud kulla vääriline. Turismihooaeg Kovalamis on suhteliselt lühike ja iga väljaspool hooaega omaniku leidnud sallike on Adili ja tema perekonna jaoks olulise tähtsusega. Samas on minu teadmised uuel alal rikastunud ja leian, et see aitab mul ka oma igapäevatööd numbrimaailmas uue nurga alt vaadata ja tunnetada. Kõrvus juba hakkasidki kõmisema Marju Lauristini artiklist loetud fraasid, et kes on 20 aastat ühel ala töötanud muutub ärakantud saapa taoliseks. Igatahes loodan nüüd pääseda ja saapad ostsin endale sügisel ka uued - punased. Ja see emotsioon ning tagasiside, mida ma selle aasta jooksul saanud olen on minu jaoks äärmiselt armas ja soe. Väikesed printsessid, kes oma uue salliga voodisse poevad, tõelised ja väärikad daamid oma kindlate valikutega, mänguhuvilised tütarlapsed - see kõik on väga siiras ja midagi, mis on päris.
Igatahes ma tunnen, et nende toredate sallidega saab Eestimaale tuua veidikene päikest ja soojust juurde, mida me siin selle külmal ajal väga vajame. Samamoodi nagu sooja toitu talveajal, doktori üks soovitustest minu edaspidiseks edukaks toimimiseks Eestis.
Veidikene tegin ka pilte sallidest selles lummavas ümbruses - selle mudeli tunnistasime Kadiga üliheaks - siidi- ja pashmiinasegune sallike , saab teha turbaniks, rannakleidiks , milleks iganes.
Testgrupp Varkalas, kohalikust Kovalami kioskist ostetud puuvillaste rannakleitidega
Paradeshis, mis väärib omaette lugu tegime pikema fotosessiooni. Selles taevalikus ümbruses hakkasid sallid kohe valjemalt rääkima. Kõnevoorus on linased sallid hästi inspireerivate piltidega
Ja villased õhukesed, mitte vähem põnevad
Tuulest viidud....ja see kombinatsioon vahemerelise sinisega
Õnnelik linalakk linase salliga
Ja siin tähelepanu ka ehetele:) võtsime ju Adili poest neid ka kaasa, et pildid ikka elavamad tuleksid. Ja kui lõpuni ausaks jääda, siis tõin selle kaelakee ka kodumaale. Carolin nii armsalt ja veenvalt rääkis kui väärikalt need minu kaelal kumasid ( et minuvanuses proual juba tõesti võiks ka midagi hinnalisemat olla) ja see hõbedane käevõru on ennast nüüd sisse seadnud Carolini käekesel. Ega see printsesside ja kuningannade elu ka lihtne ei ole:) aga mis on kord ellu äratatud, seda enam ei uinuta.
Ja siin on midagi täiesti uut - hästi suures mõõdus käsitsi tikitud tõsiilus ( see võiks olla uus väljend:))sall. See on jälle midagi niisugust, mille puhul tunned, et see sall hakkab sinuga rääkima. Nende tikitud sallidega kipub selline lugu olema, sinna on inimene midagi iseendast sisse pannud ja see kõnetab ka kandjat ja ka selle ilu imetlejat.
Tegelikult oli see päris suur väljakutse, teha valikuid 3000 salli hulgast, aga samas oi, oi kui põnev. See oli nagu omamoodi rituaal, igal õhtul enne magamaminemist käisime Adili juurest läbi ja hakkasime salle tunnetama. Peale meie lahkumist oli seal alati nagu väike maavärin üle käinud, kuigi Adil on täiesti normaalmõõdus mees, siis meie hoogsamatel päevadel oli tema kohalolu leti taga vaid aimatavaks muutunud. Kuhi letil oli lihtsalt nii suureks lihtsalt muutunud, ikka meie inimtegevuse ja kuningannaks kasvamise protsessi tulemusena. Aga see oli vägev:) igaühel oli Adili juures oma stock, mis siis Indiast lahkumisel pidi lukku löödama. Ja daamidel on ju ikka erinevad meeleolud ja selle kõikumised ka. Seega eks see stock oli ka nii, et võtame selle välja ning lisame hoopis tolle, aga Adil talus seda kõike stoilise rahuga ja väga väärikalt ning kui me ühel päeva puudusime oma Varkala ringreisi tõttu, siis oli ta seda kohalikku maavärinat koguni igatsema hakanud.
Siin pildil olen oma sünnipäeva kingitusega. See on ka väga uus toodang, nimelt käsitsi kootud pashmiina müstilise prinditud pildiga. See on koguni nii müstiline, et pildil olen isegi osaliselt valgustatud:). Selle sünnipäeva kingiga oli lõbus lugu. Vestlesime skaibis ja selgus, et moslemid sünnipäevi üldse ei tähista( kui siis mõned salaja:)). Mul hakkas kohe film silme ees jooksma pimedas kardinate varjus sünnipäeva pidavast moslemist, midagi sellist nagu jõulud sügaval nõukogude ajal. Samas on moslemitel nii palju jumaluste sünnipäevadega seotud pidustusi, et ega sinna need isiklikud sünnipäevad hästi ei mahuksi. Minu novembrikuise sünnipäeva puhul Adil aga ilmutas, et minu kink ootab kaupluses " just show with finger and its yours" . Peeter soovitas mul Adili suunas näidata ja on karta, et tundliku inimesena Adil tajus ohtu ning valis kingituse ise välja, aga igaljuhul on tegemist millegi väga erilisega.
Aga loomulikult on pilte sallidest veel, mida soovin ilmutada. Ja kindlasti tahaks jagada veel ka kogemust, et mis tunne on saada 17 päeva tervistavaid protseduure ja sellest viimased 7 päeva koguni 2 korda päevas.
Posted using BlogPress from my iPad
No comments:
Post a Comment