Meenutusi Indiast
Mida ma igatsema jään on kindlasti see soojus, nii õuesoe kui ka inimeste armsus ja vastutulelikkus. Ja selle korra uus leid - puuviljad- igahommikused mandariinid, banaanid , papaia, granaatõunad, üleelusuurused avokaadod - need on tõsipalju energiat ja armastust täis. Mõned toredad seiklused ja kogemused tahaks veel lahti kirjutada
* Tahmane Delhi ja Bollywood.
Delhi tekitab minus alati vastakaid tundeid. Kindlasti ei kuulu ta minu lemmiklinnade hulka. Millegipärast aga pean alati siia sattuma, isegi esimesel jooga resil kui plaanisime , et ei mingit ööbimist Delhis tekkis viivitus lennuga ja olime sunnitud öö ja päevakese siin veetma. Järelikult siis oligi selles kärarikkas suurlinnas viiendat korda. Olen olnud siin ka juulis, mil kärarikas ja kuum Delhi võtab vastu 45 kuumakraadiga, aga praegu oli siin vaid 3 kraadi sooja , mis armsast 33 kraadisest Kovalamist naasenule just meeldiv ei ole.
Kuna eelmisel korral oli mul niipalju sekeldusi oma uhke nimega Trinity Art hotelli tuvastamisega , siis sellel korral tegin aegsasti broneeringu ja reserveerisin endale toa uhke nimega hotellis Hilton. Väikesed sekeldused algasid sellega kui üritasin välja selgitada hotellist, et kui palju on mõistlik maksta takso eest lennujaamast hotellini, siis lahke moega manager kirjutas mulle, et 1800 Rps eest üks ots nende uhke auto tuleb mulle vastu. Igatahes on see täiesti kosmos hind ja otsustasin edasi uurida. Veidike siit ja sealt infot ja selgus, et Indias on lennujaamades sellised toredad kioskid nagu pre-paid taxi, kes teevad koostööd politseiga. Protsess iseenesest on imelihtne , pagas käes astud lennujaama uksest välja ja juba silmad sini-kollaste kirjadega pisikest kioskit- teatad sinna aadressi, onu sulle summa ja peatuse numbri, kus sinu tõld sind peale võtab. Ja summa oli 240 Rps, ehk siis üle seitsme korra odavam. Auto ja autojuht olid muidugi omaette toredad nähtused. Kõigepealt auto, mis oli tõeliselt vähe varustatud, aga rool ja rattad olid igatahes olemas. Esituled olid väga lõbusad, tulekoobastest rippusid välja nagu elektrilised kuuseküünlad - sellised lahedad traadi otsas pirnikesed ja raadio asemel haigutas auk, aga see tühimik oli küll kenasti täidetud, sest see muidu tõsise olemisega poiss laulis ise ja täiesti erinevaid palasid. Üks kahtlus mul küll oli kui talle oma hotelli nimega paberit näitasin, et ega ta vist hästi lugeda ei oska, aga kui sõitu alustasime siis politseinik ütles talle kuhu suuna võtame ja kõik paistis kontrolli all olema.Hiljem leidis see kahtluseuss ka oma kinnituse:) jõudsime piirkonda, kuhu politsei oli palunud sõita, poiss vaatas võiduka näoga mulle otsa, et tehtud, aga hotelli ei kusagil. Mina ikka seltama, et hotel, hotel , poiss vaatab kurva näoga mulle otsa,et kus see peab siis olema, siis vaatas paberit ja nägi telefoninumbrit ja silm läks selgemaks ning mul ka tunne paremaks, sest vähemalt numbreid poiss tundis. Paraku aga selles uhkes hotellis ei vastanud keegi. Rajoon oli selline hall ja oma ilmetuses täiesti tavapärane - mõned lehmad väärikalt omi asju ajamas, jalgratastega inimesed tekid ümber rigi sõitmas, veidi lõkkeid ja kummaliste nimedega poekesi. Siis tiirutasime veidi aega sihitult ja äkki läks poisil nägu rõõmsaks ja tahtis mu teistkordselt tänavale saata, mina aga jälle keeldusin, sest see oli küll üks hotell, aga sootuks teise nimega, siis tegime veidi tänavaküsitlust ja uhke nimega hotell ka ilmutas ennast. Seal muidugi ei saa Madaam ise oma kohvrit võtta, ehkki sanatooriumist tulnuna jaksu mitme eest tuli see siis vägeva turbaniga sikhi kätte usaldada. Mida veel märkida, et sellistes kohtades pead ikka ise hiiglama tähelepanelik olema. Kena ja sileda olemisega retseptsioonipoiss teatas mulle kuidas ta mingid hirmsad tuhanded minu kaardi pealt reserveerib, palusin tal siis see üle vaadata, sest mul oli juba väga ammu see summa krediitkaardilt maha libisenud ja tõesti mul oligi õigus. Hotell oli küll uhke ja suur, kuid kuidagi hästi kõle esialgu. Meenutasin heldimusega parimat hotelli Delhis kus koos Maarjaga peatusime -Parc Hotel oli selle nimi. Olles praeguse toa üle vaadanud, mis mingeid ovatsioone ei tekitanud, pigem tuli kurb peale ja tahtsin kas koju või siis lõunasse tagasi, aga jäin siiski siin ja praegu olemise peale ning lisaks olid mul ju kaasaandena doktori hommikused targad sõnad, mis õhtu jooksul kena kinnituse said. Targad sõnad olid siis järgmised-kui Sa ise keskendud sellele, et olla õnnelik, siis lahenevad asjad Sinu ümber ja nii lihtne see ongi . Kuna mul kaalu minimeerimise tõttu ühtegi raamatut kaasas ei olnud siis otsustasin hotelliga pisut tutvust teha, et omale mingit tegevust leida. Esimese peatuse tegin liftiga neljandal korrusel, kus asus fitness center. Ja kuna minu kõige pidulikumaks riietuseks hetkel oli moodne pullover kombineerituna Adidase dressipüksiga, siis olid neli dressides poissi uksel kindlad, et Madaam on just nende juurde. Lahkelt seletasid, et bassein on õues, aga seal ei ole hetkel vett ja aurusaunas puudub aur, aga muidu on kōik tipp-topp ja astugu ma lahkelt sisse. Madaami see kōik aga ei köitnud. Siirdusin edasi söögikohti otsima , köigepealt istutasin ennast maha itaalia ristorantes, aga mōistuse hääl ütles mulle, et vaevalt nad siis seda baklazaanivormi niihästi teevad kui Kadri ja seadsin sammud ukse poole ja järgmisena sisenesin just avamise ajaks Kashmiiri restorani ning see oli väga öige otsus.
Minu armastus Kashmiiri vastu kasvab pidevalt, kindlasti tugevdab seda tunnet ja sidet ka pidev suhtlus Adiliga, kelle abiga salli- ja värvidemaailma aasta tagasi sukeldusin. 2009. aastal olin küll Kashmir - Jammu piirkonnas, aga Ladakhi osas, kuid päris Kashmiiri pole ma veel jõudnud. Adil peab poliitilist olukorda praegu juba palju rahulikumaks ja minu unistuseks on ühel ilusal päeval minna sinna ise uurima, et kuidas need imelised sallid valmivad ja mil moel see piirkond neid inimesi inspireerib sellist ilu looma. Ja miks mitte kirjutada ka seikuslik luuleraamat või luuleline seiklusjutt.
Restorani juurde tagasi tulles, siis anti mulle ootamise ajaks suur Kashmiiri pildiraamat, ma olin täiesti lummatud ja kergelt ahmisin õhku. Olen kogu viimase aasta otsinud küll Soome ja Eesti raamatupoodidest midagi, kust veidikeneni Kashmiiri kohta infot saaks ja nüüd selline pärl minu süles ja lisaks imelistele Matt Brandoni piltidele ka äärmiselt huvitava tekstiosa, kus jutt läks Iraani printsessideni välja ja pärimused sellest kuidas see imeline käsitöökunst oma tänase taseme on saavutanus. Kui detailidest veel rääkida, siis nõudeks olid seal restoranis Kashmiirile tüüpilised vasknõud, mida tavaliselt vaid kohapeal kasutatakse. Need lisasid toidule kuidagi erilist väärikust ja see info selgus ka sellest targast ja huvitavast raamatust. Ja restoranipersonal oli super hooliv ja sõbralik. Kui ma muidugi restorani sisenesin siis olin ise ka juba taas õnneliku moega ja siis asuski tööle doktori teoreem, et kui oled ise õnnelik, siis lahenevad asjad sinu ümber iseenesest. Miks ma mainisin pealkirjas ära Bollywoodi, oli see , et mingil hetkel hakkas väike sigin-sagin ja kohad seadis sisse 5 liikmeline muusikaline kollektiiv oma kohaliku diivaga. Esimene laul oli jumalatele pühendatud ja siis tulid esitamisele Bollywoodi filmide parimad palad. See kõik oli väga lõbus, peale jumalustele pühendatud laulu tuli järgmine restoranipoiss minu juurde ja küsis kas ta tohib minule ühe Bollywoodi laulu pühendada, olin lahkesti nõus ja lubasin poisil ise pala valida, sest minu mitte niigi kõigelaiema põhjaliste teadmiste hulgas ühtki sellist laulu ei olnud. Laul tundud mulle väga armas ja sõbraliku alatooniga. Siis sain veel juhtnöörid koju kaasa, et missuguse uue filmi linaletylemist ma jälgima pean hakkama. Kahjuks oli selle actrissi ja filmi nimi mul juba restoranist väljudes juba nagu peoga pühitud. Söömaaeg ise oli väga mõnus ja toidud tõeliselt maitsvad. Varsti ligines jârgmine restoranipoiss ja tundis huvi, et kas ma ei sooviks olla tema Facebooki sõber ja kas mul muresid on. Siis ma selle ònnetu autoprobleemi rääkisingi ja selgus, et lahendus on täitsa olemas, selle jaoks on eraldi desk, kust saab küsida ordinary taxit, imelihtne. Ja selle maksumus 500 Rps, mis on suurepärane võrreldes 1800 ga. Jälle leidis kinnitust see, et ära jää oma probleemiga üksi, vaid suhtle ja asjadel on alternatiivseid lahendusi. Mis mulle veel meeldis oli see, et Kashmiiri tee toodi samovaris ja valati sellise kõrge kaarega. Samovarid olid Kashmiiri jõudnud meie endiste Nõukogude Liidu äärealadelt. Samovar muutis tee ka kuidagi väärikamaks, kashmiiri tee on selline tee, kus teed ei olegi:) mandlid, kaneelikoored, ingver ja safran, mis kuldse kuma sellele kõigele annab. Ahjaa peakokk käis ka veel küsimas kuidas mulle see kõik maitseb ja enne söögiaja algust toodi complimentary väga lahedad kõrsikud koos toreda 5 erineva kastmega.
Igatahes tekitas see kõik juba hoopis teise emotsiooni ja inimeste sõbralikkus suutis tahmase jume Delhilt pests. Hommikusööki ma endale ei olnud tellinud, eks see maksis ka samapalju kui terve päeva söögid Kovalamis ja seega küsisin, et kas saaksin omale tassikese teed osta. Ka alumises restoranis olid lahked poisid ja tee ei pidanud kohe midagi maksma ja mulle toodi ka saiakesed lauda ja oldi nõus veel pakike kaasagi pakkima, elu nagu lill!
Mida ma igatsema jään on kindlasti see soojus, nii õuesoe kui ka inimeste armsus ja vastutulelikkus. Ja selle korra uus leid - puuviljad- igahommikused mandariinid, banaanid , papaia, granaatõunad, üleelusuurused avokaadod - need on tõsipalju energiat ja armastust täis. Mõned toredad seiklused ja kogemused tahaks veel lahti kirjutada
* Tahmane Delhi ja Bollywood.
Delhi tekitab minus alati vastakaid tundeid. Kindlasti ei kuulu ta minu lemmiklinnade hulka. Millegipärast aga pean alati siia sattuma, isegi esimesel jooga resil kui plaanisime , et ei mingit ööbimist Delhis tekkis viivitus lennuga ja olime sunnitud öö ja päevakese siin veetma. Järelikult siis oligi selles kärarikkas suurlinnas viiendat korda. Olen olnud siin ka juulis, mil kärarikas ja kuum Delhi võtab vastu 45 kuumakraadiga, aga praegu oli siin vaid 3 kraadi sooja , mis armsast 33 kraadisest Kovalamist naasenule just meeldiv ei ole.
Kuna eelmisel korral oli mul niipalju sekeldusi oma uhke nimega Trinity Art hotelli tuvastamisega , siis sellel korral tegin aegsasti broneeringu ja reserveerisin endale toa uhke nimega hotellis Hilton. Väikesed sekeldused algasid sellega kui üritasin välja selgitada hotellist, et kui palju on mõistlik maksta takso eest lennujaamast hotellini, siis lahke moega manager kirjutas mulle, et 1800 Rps eest üks ots nende uhke auto tuleb mulle vastu. Igatahes on see täiesti kosmos hind ja otsustasin edasi uurida. Veidike siit ja sealt infot ja selgus, et Indias on lennujaamades sellised toredad kioskid nagu pre-paid taxi, kes teevad koostööd politseiga. Protsess iseenesest on imelihtne , pagas käes astud lennujaama uksest välja ja juba silmad sini-kollaste kirjadega pisikest kioskit- teatad sinna aadressi, onu sulle summa ja peatuse numbri, kus sinu tõld sind peale võtab. Ja summa oli 240 Rps, ehk siis üle seitsme korra odavam. Auto ja autojuht olid muidugi omaette toredad nähtused. Kõigepealt auto, mis oli tõeliselt vähe varustatud, aga rool ja rattad olid igatahes olemas. Esituled olid väga lõbusad, tulekoobastest rippusid välja nagu elektrilised kuuseküünlad - sellised lahedad traadi otsas pirnikesed ja raadio asemel haigutas auk, aga see tühimik oli küll kenasti täidetud, sest see muidu tõsise olemisega poiss laulis ise ja täiesti erinevaid palasid. Üks kahtlus mul küll oli kui talle oma hotelli nimega paberit näitasin, et ega ta vist hästi lugeda ei oska, aga kui sõitu alustasime siis politseinik ütles talle kuhu suuna võtame ja kõik paistis kontrolli all olema.Hiljem leidis see kahtluseuss ka oma kinnituse:) jõudsime piirkonda, kuhu politsei oli palunud sõita, poiss vaatas võiduka näoga mulle otsa, et tehtud, aga hotelli ei kusagil. Mina ikka seltama, et hotel, hotel , poiss vaatab kurva näoga mulle otsa,et kus see peab siis olema, siis vaatas paberit ja nägi telefoninumbrit ja silm läks selgemaks ning mul ka tunne paremaks, sest vähemalt numbreid poiss tundis. Paraku aga selles uhkes hotellis ei vastanud keegi. Rajoon oli selline hall ja oma ilmetuses täiesti tavapärane - mõned lehmad väärikalt omi asju ajamas, jalgratastega inimesed tekid ümber rigi sõitmas, veidi lõkkeid ja kummaliste nimedega poekesi. Siis tiirutasime veidi aega sihitult ja äkki läks poisil nägu rõõmsaks ja tahtis mu teistkordselt tänavale saata, mina aga jälle keeldusin, sest see oli küll üks hotell, aga sootuks teise nimega, siis tegime veidi tänavaküsitlust ja uhke nimega hotell ka ilmutas ennast. Seal muidugi ei saa Madaam ise oma kohvrit võtta, ehkki sanatooriumist tulnuna jaksu mitme eest tuli see siis vägeva turbaniga sikhi kätte usaldada. Mida veel märkida, et sellistes kohtades pead ikka ise hiiglama tähelepanelik olema. Kena ja sileda olemisega retseptsioonipoiss teatas mulle kuidas ta mingid hirmsad tuhanded minu kaardi pealt reserveerib, palusin tal siis see üle vaadata, sest mul oli juba väga ammu see summa krediitkaardilt maha libisenud ja tõesti mul oligi õigus. Hotell oli küll uhke ja suur, kuid kuidagi hästi kõle esialgu. Meenutasin heldimusega parimat hotelli Delhis kus koos Maarjaga peatusime -Parc Hotel oli selle nimi. Olles praeguse toa üle vaadanud, mis mingeid ovatsioone ei tekitanud, pigem tuli kurb peale ja tahtsin kas koju või siis lõunasse tagasi, aga jäin siiski siin ja praegu olemise peale ning lisaks olid mul ju kaasaandena doktori hommikused targad sõnad, mis õhtu jooksul kena kinnituse said. Targad sõnad olid siis järgmised-kui Sa ise keskendud sellele, et olla õnnelik, siis lahenevad asjad Sinu ümber ja nii lihtne see ongi . Kuna mul kaalu minimeerimise tõttu ühtegi raamatut kaasas ei olnud siis otsustasin hotelliga pisut tutvust teha, et omale mingit tegevust leida. Esimese peatuse tegin liftiga neljandal korrusel, kus asus fitness center. Ja kuna minu kõige pidulikumaks riietuseks hetkel oli moodne pullover kombineerituna Adidase dressipüksiga, siis olid neli dressides poissi uksel kindlad, et Madaam on just nende juurde. Lahkelt seletasid, et bassein on õues, aga seal ei ole hetkel vett ja aurusaunas puudub aur, aga muidu on kōik tipp-topp ja astugu ma lahkelt sisse. Madaami see kōik aga ei köitnud. Siirdusin edasi söögikohti otsima , köigepealt istutasin ennast maha itaalia ristorantes, aga mōistuse hääl ütles mulle, et vaevalt nad siis seda baklazaanivormi niihästi teevad kui Kadri ja seadsin sammud ukse poole ja järgmisena sisenesin just avamise ajaks Kashmiiri restorani ning see oli väga öige otsus.
Minu armastus Kashmiiri vastu kasvab pidevalt, kindlasti tugevdab seda tunnet ja sidet ka pidev suhtlus Adiliga, kelle abiga salli- ja värvidemaailma aasta tagasi sukeldusin. 2009. aastal olin küll Kashmir - Jammu piirkonnas, aga Ladakhi osas, kuid päris Kashmiiri pole ma veel jõudnud. Adil peab poliitilist olukorda praegu juba palju rahulikumaks ja minu unistuseks on ühel ilusal päeval minna sinna ise uurima, et kuidas need imelised sallid valmivad ja mil moel see piirkond neid inimesi inspireerib sellist ilu looma. Ja miks mitte kirjutada ka seikuslik luuleraamat või luuleline seiklusjutt.
Restorani juurde tagasi tulles, siis anti mulle ootamise ajaks suur Kashmiiri pildiraamat, ma olin täiesti lummatud ja kergelt ahmisin õhku. Olen kogu viimase aasta otsinud küll Soome ja Eesti raamatupoodidest midagi, kust veidikeneni Kashmiiri kohta infot saaks ja nüüd selline pärl minu süles ja lisaks imelistele Matt Brandoni piltidele ka äärmiselt huvitava tekstiosa, kus jutt läks Iraani printsessideni välja ja pärimused sellest kuidas see imeline käsitöökunst oma tänase taseme on saavutanus. Kui detailidest veel rääkida, siis nõudeks olid seal restoranis Kashmiirile tüüpilised vasknõud, mida tavaliselt vaid kohapeal kasutatakse. Need lisasid toidule kuidagi erilist väärikust ja see info selgus ka sellest targast ja huvitavast raamatust. Ja restoranipersonal oli super hooliv ja sõbralik. Kui ma muidugi restorani sisenesin siis olin ise ka juba taas õnneliku moega ja siis asuski tööle doktori teoreem, et kui oled ise õnnelik, siis lahenevad asjad sinu ümber iseenesest. Miks ma mainisin pealkirjas ära Bollywoodi, oli see , et mingil hetkel hakkas väike sigin-sagin ja kohad seadis sisse 5 liikmeline muusikaline kollektiiv oma kohaliku diivaga. Esimene laul oli jumalatele pühendatud ja siis tulid esitamisele Bollywoodi filmide parimad palad. See kõik oli väga lõbus, peale jumalustele pühendatud laulu tuli järgmine restoranipoiss minu juurde ja küsis kas ta tohib minule ühe Bollywoodi laulu pühendada, olin lahkesti nõus ja lubasin poisil ise pala valida, sest minu mitte niigi kõigelaiema põhjaliste teadmiste hulgas ühtki sellist laulu ei olnud. Laul tundud mulle väga armas ja sõbraliku alatooniga. Siis sain veel juhtnöörid koju kaasa, et missuguse uue filmi linaletylemist ma jälgima pean hakkama. Kahjuks oli selle actrissi ja filmi nimi mul juba restoranist väljudes juba nagu peoga pühitud. Söömaaeg ise oli väga mõnus ja toidud tõeliselt maitsvad. Varsti ligines jârgmine restoranipoiss ja tundis huvi, et kas ma ei sooviks olla tema Facebooki sõber ja kas mul muresid on. Siis ma selle ònnetu autoprobleemi rääkisingi ja selgus, et lahendus on täitsa olemas, selle jaoks on eraldi desk, kust saab küsida ordinary taxit, imelihtne. Ja selle maksumus 500 Rps, mis on suurepärane võrreldes 1800 ga. Jälle leidis kinnitust see, et ära jää oma probleemiga üksi, vaid suhtle ja asjadel on alternatiivseid lahendusi. Mis mulle veel meeldis oli see, et Kashmiiri tee toodi samovaris ja valati sellise kõrge kaarega. Samovarid olid Kashmiiri jõudnud meie endiste Nõukogude Liidu äärealadelt. Samovar muutis tee ka kuidagi väärikamaks, kashmiiri tee on selline tee, kus teed ei olegi:) mandlid, kaneelikoored, ingver ja safran, mis kuldse kuma sellele kõigele annab. Ahjaa peakokk käis ka veel küsimas kuidas mulle see kõik maitseb ja enne söögiaja algust toodi complimentary väga lahedad kõrsikud koos toreda 5 erineva kastmega.
Igatahes tekitas see kõik juba hoopis teise emotsiooni ja inimeste sõbralikkus suutis tahmase jume Delhilt pests. Hommikusööki ma endale ei olnud tellinud, eks see maksis ka samapalju kui terve päeva söögid Kovalamis ja seega küsisin, et kas saaksin omale tassikese teed osta. Ka alumises restoranis olid lahked poisid ja tee ei pidanud kohe midagi maksma ja mulle toodi ka saiakesed lauda ja oldi nõus veel pakike kaasagi pakkima, elu nagu lill!
No comments:
Post a Comment