Turistidega on sellel aastal Kovalamis ja selle ümbrust veidi kehvasti. Mul isiklikult pole selle vastu midagi, aga kohaliku rahvamajanduse arengu seisukohalt on see muidugi halb. Kuigi sügisel ehmusin päris ära kui Adil ütles, et meie vennasrahvas venelased panevad Kovalami charteri käima. Oh issand küll mõtlesin. Alles eelmisel aastal astus üks jämeda kuldketiga turd jõmm mulle ligi ja küsis, kas ma olen Polka, selle asemel, et Jenka vastata ( või Finka ) ütlesin, et olen Estonka. Ja siis läks lahti, et miks ma vene keeles ei räägi ja see vastus, et unustasin ära ajas teda päris marru kohe. Ühesõnaga tegi ta statmendi, et see, et meie iseseisvad oleme on üks suur eksitus ja puhas juhus ning varsti nad tulevad ja võtavad eestlased
taas enda peresse. Ma läksin ikka täiesti endast välja ja siis tuli järgmine ettepanek, et äkki ma tuleksin koos tema ja nende ägeda seltskonnaga Goasse, no nii, et enam-vähem eralennuk kohe tuleb ja viib ära. Õnneks oli päevane aeg ja sain omal jalal ilma lennukita hõlpsasti eemalduda.
Charterid olid isegi startinud, aga millegipärast nüüd katkestatud, ei teagi kas ajutiselt või alaliselt. Jõmme igatahes ei ole, aga eks see paneb kaubanduse ja muu elu ka kiratsema. Kuigi näiteks aastavahetuseks on kõik hotellid fully booked. Sellel aastal ongi tegelikult hästi palju näha kohalikku turisti, ma olen ju ikkagi juba neljandat korda sellel ajal Kovalamis ja seega täiesti pädev eksperthinnangut andma. Ikkagi on näha, et viimastel aastatel on India GDP korraliku kasvuprotsendiga olnud. Aga kohalikul turistil on ju veidi teised huvid. Kindlasti ei tule kohalik turist tubli rätsep Lalu töökotta ja ei telli paari hommikumantlit ja isegi torujaid alt kitsaid pükse ei telli. Ja seetõttu leidsin Lalu üles esirea asemel sihi lõpust ja kanga stock oli tal kehvakene. See tore vabrik, kust nad kangast olid saanud oli ka pankrotti läinud ja seega fine silki ei olnudki. See tähendab siis mulle Trivandrumi ja sealse uhke kangakaubamaja Parthas külastamist, aga see on ka väga vahva, lisaks pidi üks väga vägev kangapood veel olema avatud. Ühesõnaga olen juba ette elevil kui saab taaskord hindu prouadega kangarullide vahel hullata ja nende kehakeelest jälgida, kas see on Sinu jaoks hea.
Aga nüüd küpsise loo juurde. Hetkel on meid Lino juures kolm eesti tüdrukut. Pille ja Sigrid, kellele India mõte Haapsalu suvelaagrist kummitama jäi ja mina, kes veel kolm nädalat tagasi oma otsusest Indiat küladtada veel teadlik ei olnud. Tänase päeva peaürituseks oli meil Poovari külastus. Võrreldes Kovalamiga on Poovar otsekui oaas - see on segu Lõuna-Ameerika mangroovisaludest ning vihmametsasid meenutavast dzunglist ja maailma kõige kuldsema liivaga rannast ja värvilistest India peredest, ja sekka jõukaid araablasi oma mustade maskidega,imelistest koolibridest ja võimsatest kotkastest kes kogu selle toreduse kohal otsekui mingit sõnumit püüavad edastada
Ja need liivad on tõeliselt kuldsed...ja lained vägevad
Kuna me olime seal ainsad välisturistid, siis kaasnes sellega ka teatud kõrgendatud tähelepanu. Juba siis kui me veel täisrõivis olime lähenesid vahvad hindud meile ja sättisid ikka nii, et koos pereliikmetega meie ikka ka kaadrisse satuksime.
Aga siis kui palavale päevale värskendust otsisime ja veeprotseduure võtta otsustasime, siis muidugi läks asi kraadivõrra hullemaks. Lained olid võimsad ja ausalt öeldes olid seljariided juba märjad ka, sellest lainete hoiatamata tulemisest ja siis olimegi äkki rannarõivis.
Sellele järgnes see, et üks tubli nii minu vanuserühma kuuluv proua küsis, et kas meiega koos võiks koos pilti teha, et tema abikaasa soovib sellist pilti. Vot sellised tublid ja armastavad prouad on siinkandis. Üks vanem proua ( jäi segaseks kas see oli ämm) läks selle peale muidugi tuhisedes minema ja kehakeele ekspert ei pidanud isegi olema, et arvata mida ta sellest kõigest mõtles. Ühesõnaga tegime siis pildi. Proua ,härra ja kogu kaaskond nõbusid ja kädisid olid hiiglama rahul. Minu aparaati suurema kaaskonnaga pilti kahjuks ei saanud, aga neid oli kokku nii kümne tuuris.
Ja siis hakkas see kena daam midagi küpsistest rääkima, alguses ei mõistnud ma päris hästi, et kas tal endal tuli suur biskviidi isu peale ja meie saaksime teda aidata, aga siis kui ta koti kallal krõbistama hakkas sain aru, et selle kõige hea eest tahtis ta meid küpsisega tänada. See oli väga armas ja vahetu, aga me ikka jätsime seekord küpsised lastele:). Nii lihtsalt siin Indias saabki söögipoolist. Ja kui lisada veel kookosed, mis kops ja müts puu otsast alla kukuvad on elu nagu lill. Ka praegu kui suletud California puffetis kirjutan käivad kookose mütsud, seega kookospalmi alla kirjutama asuda ei ole mõistlik:)
- Posted using BlogPress from my iPad
No comments:
Post a Comment