Viva Itaalia (alapealkiri " Alpikannid ja metssead"

Unistused on unustanud piirid... Sügisene Itaalia on rohkem kui vōrratu. Olles paar aastat tagasi siin samal ajajärgul viibinud, sain seeseguse emotsionaalse laengu, et tekkis suur tahtmine seda korrata. Tegin sellepeale kohe Petsile ettepaneku, et sellised sügiseses retked Toskaana ja Umbria kanti võiksid muutuda
traditsiooniks. Pets kergitas imestunult kulmu ja küsis, et kas nii 40 aastat järjest peaks seal siis käima, mina vastasin, et vähemalt:)
Siin me siis oleme ja kōik on endiselt super. Esimesed kaks ööd olid plaanitud veeta Caste nimelises asulas, mis asub La Speziale päris lähedal ( see on omakorda tähtis punkt, kust pääseb 5 Terra markaradadele)

Algus väga paljutōotav ei olnud. Pika otsimise ja tiiruramise peale leidsime pisikeses kirjas sildikese, mis selle küla poole suunas. Jōudnud külla avastasime, et sillake, mis tulnuks ületada ja jätkuv tee olid nii kitsad, et targem oli meid tublilt teeninud Nissan Quasqai sinnapaika jätta. Paar autoomanikku olid eelnevalt ka sama teed läinud.
Valitses tōeline vaikus, kergelt tibutas ja küla tundud täiesti inimtühi.




Olime juba tagasipööramas kui märkasin silti:)



Ja sildi all oli päästev telefoninumber. Siis äkki aga ilmus välja üks itaalia proua. Äärmiselt värvikas kuju. Ma arvan kui Baabajagaa filmi oleks osatäitjat otsitud oleks see tädi raudselt vôitnud. Kôik oli paigas:) üks hammas, väga vali ja hirmutav hääl ja rääkis katkematult ja katkestamatult. Hooga lennutas toolid ja sundis meid istuma - mina kartsin tädi natuke jätsin tühja tooli enda ja tädi vahele, aga Pets agressioonile ei allunud ja nii me seal kahekesi siis istusime. Vahepeal ilmus välja järgmine proua, tema nii hirmutav ei olnud, aga see eest väga lennukas. Ta sôna otseses môttes lendas kohale kahe suure koti, kahe väikese koera ja ühe keskmise lapsega ja andis kohe teada, et tema ei ole Franceska. Selle järgi saime aru, et Franceskat me siis otsimegi. Siis ütles ta veel puhtas itaalia keeles, et ta helistaks prouale keda otsime, aga Mamma Mia limitato ( eestikeeles saime aru, et kuu juba sealmaal ja mobiili limiit finito). Andsin talle lahkelt telefoni ja in five minits oligi Franceska kohal. Väga stiilne ja asjalik Burberry salli ja lillade sametiste ja nööpidega balleriinadega. Ja viieteist minutiga tehti meile selgeks matkarajad, gaasipliidid, olukord külas, tasutud raha ja läinud ta oligi.
Aga elamine oli ehe, ehkki alguses veidi ehmatav. Meie apartamentos oli puupliit, väga ägedad kiviplaatidega pôrandad, ei teagi missugusest sajandist, stiilsed puust nurgakapid nôude jaoks, fantastika ühesônaga
Ja muidugi need supersöögid, mida selles autentses köögis kõik söödud said...



Aga nüüd siis matkalugu. Esialgse plaani kohaselt ja see, mis meil Franceska jutust meelde jäi, et meie küla lōpust läheb mööda matkarada number üks, mis viib Riomaggioresse ( tore mereäärne linn 5 Terra ). Ja imepärase vaikuse taga oli see, et meie külas oligi ainult 10 püsielanikku ja tegemist oli tupikteega.
Küla lôpu küll leidsime, aga matkarada number üks ennast kätte ei andnud, selleeest pakkus number 2a ennast ja väga selgelt. Hakkasimegi siis mööda seda marssima ja juba üsna alguses, siis kui mets oli veel üsna sōbralik nägin metsa all midagi roosat ōrnalt virvendamas, Pets innustas mind küll kiiremini jalgu üksteise ette tōstma, et pääseda mere äärde, aga ma siiski peatusin ja heldisin.



Alpikannid metsa all, nagu meil sinililled ! Vôimalik, et selle mastaapse heldimuse taga oli ka novembrikuise nōukogudeaegse sünnipäevalapse mälestused. Et siis kui sünnipäev läbi sai oli aknalaud kenasti alpikanni pottidega täidetud. Igatahes oli mu heldimus kohe nii suur, et kirjutasin sellest ka luuletuse. Aga metsa all oli veel toredusi- erkrohelised kastanid. Nendest ma kahjuks mobiiliga pilte ei teinud, aga need tulevad hiljem
kodulehele rubriiki uued sallid.
Nüüd aga Siena ootab, aga jätkan seda müstilist metsalugu

- Posted using BlogPress from my iPhone