Alpikannideni oli mets veel kergelt läbitav kui arvestada seda, mis meid ees ootas. Aga põnevus kasvas, nimelt olid seal luuderohu ja samblaga kaetud müürid ja sillad, keset metsa, ei kusagil. Luuderohi kattis nii langenuid kui langemata puid, neoonrohelised kastanid olid kui korvitäis lotopalle, mida keegi iga sinu sammu ette oli poetanud. Hakkasid ilmnema ka esimesed
märgid metsa ebasõbralikkusest, naksti haaras ta kinni minu rainbow siidisallist ja jättis mind leedripuu saagiks. Suure pusimise peale harutasin end lahti, leedripuu võit ja 3 auku sallis. Ühesõnaga sall läks taskusse - ilus sall oli:) aga väga kenad võtted said temaga Portoveneres tehtud ja www.maritra.ee kodulehele tulevad ka varsti neoonkastanid salliga. Siin siis sall veel täies ilus:)
Marsuut oli muidugi endiselt segane, aga olime jõudnud esimesse külla ja matkaraja märgistus oli kadunud kui vits vette. Aga selle eest üks toekas itaalia papi toimetas puukuuris, astusime ligi ja näitasime kaarti. Onu rehmas käega, et järgmise maja hoovist lähebki see tee läbi. Ja see oli sõna otseses mõttes hoov, sest tee läks läbi maja ja puukuuri vahelt ning siis mõne aja pärast tuli ka märgistus nähtavale. Nende tähiste märkamiseks tulnuks matkata koos skautide ja kodutütardega, keda siis iga kahtlase koha peal lahti lasta ja auhinnata märgi leidjat. Meil neid paraku ühes ei olnud ja sattusimegi lõksu. Üks hiigelsuur puu oli langenud ning olime kindlad, et tähistus jäi ka sinna alla ning üritasime siis puust mööduda ja taas rajale naasta. Selleks ajaks oli aga metsa küüniline pool ennast ilmutanud, nimelt võitlesime igal tasandil okkaliste armeega. Need erkrohelised kastanid jalge all, siis luupekse ( või kederkondi) kallal olid mingid eriti vihased võitlejad, kes olid varustatud pisikeste okastega ja samal ajal tegid pidevalt haaramisliigutusi ja õnnestunult kusjuures. Olukord oli juba nii hull, et mulle tuli Brasiilia vihmametsade tuur meelde ja see, et sellises seisukorras oleks juba hädasti matcheetet vaja. Pets valmistas selle kohalikust materjalist ja juba läks lihtsamaks, hetkeks vähemalt, aga siis väiksed haarajad said ikkagi Petsi ühel järsul allahüppel kätte ja nõudsid mõned tilgad verd ka. Nentisime, et seda olematut rada pole võimalik minna ja tegime u-turni tagasi. Aga asjadel on alati vähemalt kaks poolt ( minu noorpōlve üks lemmikartiste Phil
Collins laulis ka midagi sarnast - both side of stories) ja vaatenurga küsimust on lahanud ka väga palju erinevaud filosoofe. Ühesōnaga teiselt poolt lähenedes leidsime ka tähise. Meeletult palav oli ja see kôik meenutas vägagi vihmametsa ning siis äkki veel meeletu ragin ja rammimine. Põhjus jäi esialgu ebaselgeks, aga mitte kauaks, sest varsti märkasime attentione silte ja torni, selgus, et olime metssigade lemmikpaigas. Ja need matkarajad nägid välja sellised, nagu keegi hakkaks maratonirada ette valmistama vōi midagi muud sarnast, sest käid nagu pehmel ülesküntud uudismaal. Rada tegi veel paar korda kübaratrikki ning kadus ära ja selleks hetkeks olime otsustanud, et üritame kuidagi sattuda radade ristumispunkti ja siirduda tagasi kodukülla. Esialgne plaan jōuda mereäärde matkates oli mahakantud. Tänu Petsi headele orienteerumisvōimetele leidsime otsitud raja( mina oleks tōenäoliselt veel täna ka ruudulise särgi ja katkise salliga metsas:). Nägime neid paljukiidetud imelisi vaateid- meri, mäed, sillad. Minul oli vahepeal üks miraazi kogemus ka. Suurest vôsast väljudes ja merd silmates tundus mulle ja täitsa päriselt kohe, et näen oranze rannavarje. Pets püüdis seletada, et see pole kaardi järgi vôimalik, mina ikka kinnitasin oma vaatlustulemusi,aga jah need osutusid siiski maja katusteks:)
Ōpetlik selle kôige juures oli veel see, et matkaradade puhul seesama number 1 oli vägagi läbitav ja ok, aga kôik need 02a ja 02 aa-d olid sellised segased seiklused. Eelistama peaks ikka algupära. Olime rahul, et meie elamuslik retk selliselt kulges, sest olles ōhtul nautimas Portoveneres superõhtusööki kohtusime kõrvallauas istuvate kuuekümnendates toreda hollandi paarikesega ning selgus, et nemad olid 7! tundi matkanud. Tagajärjeks väga väsinud koer, kes keeldus hotellitoast sammugi astumast ja paarike pidi vôtma endale hotelli, sest enda omasse nad enam ei jôudnud.
Portovenere ilust, erilisest emotsioonist vôiks muidugi jäädagi kônelema, aga lisan esialgu pildid.
Inspiratsioon lihtsalt lendab ja selgub, et juba Lord Bayroniga on seesama juhtunud
Meeletult hea mereannipasta söögikohas, mille tunneb ära kollasesse vihmamantlisse rôivastatud meremehe järg( tegemist on kujuga) ja need teod tulid just, just sellesama laevukesega, mis seisis söögikoha ees.
Ja need lossid... süda kutsub tagasi.
Igaks juhuks veel tōestusmaterjal viinamarjadega ka. Kui ei ônnestu koduses saginas reisi teise poole seiklusi kirja panna
Posted using BlogPress from my iPhone
No comments:
Post a Comment