Sillad, sallid ja Alice

Sildutud:) nii võib nüüd öelda küll. Paatoslikult võiks öelda, et pikaajalised pingutused on vilja kandnud. Ja jällegi selgus, et teekond millegi poole on köitvam kui kui eesmärk ise. Aga olles kord Ashtanga jooga tee valinud on see teekond küll lõputu ja seda hirmugi ei ole, et sedasorti ahvatlevad eesmärgid ilmapealt otsa lõpeksid. Sellel pildil olen veel ettevalmistavas faasis - suurejoonelisel Bathi Ballil tantsupõrandal ning headest tugiisikutest ümbritsetud.


Lino workshop oli vägev ja kindlasti töötas ka hirmufaktor, et see sillaprojekt lõpuks õnnestus. Tõsisem projekteerimis-ja konstrueerimisfaas algas juba suvel Itaalias vahetult peale jaanipäeva ehk siis üheksa kuud:) lõpliku valmimiseni 23.03.12. Mõnusalt vauu-ja eufoorilise tunde tekitas küll, sellise täiesti uut tüüpi energiapuhangu. Jooksumaratoni lõpetamisel on sellega sarnaseid elemente, aga õnneks jooga puhul pole kurnatuse aste nii suur kui maratonis. Joogas on kuidagi lihtsam minna kaasa flow-ga, keskendudes vaate siis vastavalt asanale, kas ninaotsale, taevapoole ja ikka vastavalt süsteemile. Maratonis seevastu, muutuvad need sisekõnelused iseendaga alates 32. kilomeetrist juba õige väsitavateks ja lisaks ei ole need ka väga arukad, ikka stiilis, et jalad on väsinud , miks ma siin olen:) jne. Üks suur võitlus ja pidevad läbirääkimised iseendaga. Seda saaks ehk parandada sellega kui veidi rohkem treenida, aga mina olen kõik kolm maratoni jooksnud ühe suurepärase Soome ajakirjast paljundatud programmi järgi - " kahe kuuga maratonile" ja sel moel treenides võib olla kindel vaid ühes, et ületreeningu all ma kindlasti ei kannatanud. Programm ise on superluks, valid aja ( mulle tundus, et 4 tundi võiks olla selline kena tulemus) ja kukud siis vastavalt etteantud programmile treenima. Ja jõudsin peaaegu eesmärgini 4.11 ning finishi eufooria ja sellele järgnev emotsionaalne tõusulaine kandsid päris pikalt. Veidi sellest uuest energiapuhangust, mis tekkis siis kui Lino oli andnud mulle kaks uut asanat intermediate seeriast. Minu hea ja suurepärase ettekujutusvõime kohaselt on see ka väga ootuspärane. Juba paar aastat tagasi Indias ühe Soome prouaga suheldes sain seda teadma. Proua töötas doktorina ja väitis mulle , et teises seerias saad Sa tundma midagi hoopis teiselaadset ja see oli mulle sellise ootusena ka salvestunud. Samas on asju, mis praktika käigus juhtuvad päris iseenesest, ootustevabalt. Kui püüda seda kirjeldada, siis lähed hetkeks lühisesse ja selle järel saabub selgus. Igatahes on ääretult huvitav jälgida mismoodi blokkidest vabanemine käib ja kuidas Su keha sellele reageerib. Mis mulle veel ashtanga puhul väga meeldib ongi teekond uute avastuste suunas. Maratoni puhul saad Sa teha seda sama asja lihtsalt paremini, aga minu loomusele sobib uute takistuste ja hirmude võitmine paremini. Lino õpetamismetoodikat on ka tore jälgida, surmtõsisel ilmel seletamas Triinule, kes sildumiseks valmistus, et ainuke asi elus, mida Sa kartma pead on the other human been, there is no other human been. Ja tõesti:) sellel matil ei olnud kedagi...ma arvan, et seal võis olla lihtsalt üks väike armas hirm. Minu mati peal oli ta ennast ikka pikalt sisse seadnud. Nüüd on ta siis õnneks selle koha pealt läinud, aga olen kindel, et küll ta mind kusagil jälle ootab. Igatahes vallandas, see sildumine ka luulepuhangu:) See juhtus väga toredate joogide seltskonnas kohvi nautides väga toredas Kadrioru Gurmee Coffee kohvikus, kus saime maitsta aerokohvi, õitsevat kohvi ja särasilmset teenindust. ****** Kevadeootus on hingele lootus Voogavalt kuldne ja kollane toon Ergastav rohelus rōōmule ood Sōnad on uued ja mõte on teel Vaatad õitsevat kohvi On ōnnelik meel Mustsōstrane nauding rändudeteel Hetkes langevad müürid Sillad on ees Piirideta piiritus, voogavad veed Siidina kerged helkivad teed Mida rohkemat ootadki kevadelt veel....:)


Viimasel ajal olen kohtunud veel ühe imetoreda tegelasega, kelle nimi on Alice Imedemaalt. Inspiratsioon selleks saabus Inglismaal, kui märkasin kui armastatud ta on ja loomulikult koos tema imetoreda kaaskonnaga. Kui Bathi Ballil ringi vaadata, siis Alice ei olnud seal üksi, teda oli seal ikka õige palju. Viis vähemalt ja sama palju oli ka Hattereid ( eesti keelses tõlkes Kübarseppasid). Lisaks olen ise kasutanud seda nime, kui pole pidanud vajalikuks oma päris nime öelda. Ühesõnaga olen siis tänaseks uuesti läbi lugenud Alice ( eesti keelses 1971. aasta väljaandes hääldamisõpetuses Älis) Imedemaal ja peeglitaguse maailma ja kuna see on nii ehe inglise lugu, siis ostsin ka inglise keelse raamatu ja hetkel mõnulen sellega. Naermise peale kulub ikka palju aega. Juba algusest peale:) näiteks selline repliik - Alice andis endale tihti head nõu( kuigi ta harva selle järgi talitas)- kuidagi väga tuttav tuli ette. Kui Alice lambaga aerupaadis on ja hüüatab " seal on päris vesiroosid! - nii ilusad! "Pole môtet mulle neid pakkuda" mühatas Lammas pilku tôstmata"Ei ole mina neid sinna pannud ega soovi neid ka endale". Nii võluvalt tuttav, on ju endalgi tulnud ette hetki, et soovid mõnda toredat emotsiooni jagada, aga keegi soovib selle kähku ära materialiseerida. Piir päris ja võlumaailma vahel ongi vaid aimatav ja kõik need armsad arutlused, mis Alice peakeses toimuvad, see on avastamist väärt lugu. Ja veel, mis oli minu jaoks uudis, et selle loo on tegelikult kirjutanud Oxfordi Christ Churchi kolledzi matemaatika õpetaja, sealt siis need toredad ja loogilised arutluskäigud. Võimalusi on mitu - nagu alati- uksi meie ees terve rida. - Posted using BlogPress from my iPad