Silla all ei mõtle ma mitte seda kena konstruktsioonikest, mille abil jõe ühelt kaldalt teisele saab. Tahaksin mõtiskleda hoopis selle toreda jooga harjutuse üle, mida juba pikemat aega olen üritanud sooritada - sildumine ülevalt "back bent" nii see kuidagi kõlas joogaõpetaja Lino ja Dr. Kirani suust. Samas ei piina see mind kuidagi ega ole ka muutunud kinnisideeks, aga selle harjutamise käigus on väga palju nalja saanud.
Nendest lustakatest lugudest mōtlesin juba ammu kirjutada, aga nüüd kui lugesin Mai Väljataga ja Kreet Rosina raamatut "Iga Sinu tunne loob sind Sind ennast" sain tõelise vau elamuse, mis iseloomustab väga hästi minu sildumist - "Hirmu küll ei ole, aga julgust ka ei ole, seega ei astu ( loe minu puhul " ei sildu")"
Ülevalt sildumine algab tavaliselt nii, et õpetaja toetab ja õpilane sildub. Aga see oli tõeliselt kirgastav elamus, mille sain paar aastat tagasi Indias kui Lino mind selle harjutuse jaoks juba piisavalt valmis leidis olevat. Mind valdas väga võimas ja helge tänutunne kui Linot peale silda embasin, see embamine käib harjutuse juurde. Kohe päris õnnepisarad tahtsid tulla ja oli tunne, et maailm hakkab käima, uuel ja erilisel moel.
Nii ma selle õnne najal ja õpetajate toel siis purjetasingi kuni selle suveni, mil Lino Ca La Suores (see on imetore agriturismo kompleks Itaalias) leidis, et aeg on juba piisavalt küps selleks, et ma iseseisvalt seda õnnetunnet võiksin luua.
Ja siis see äkki enam ei olnudki lõbus. Asjaolu tegi veidi kergemaks see, et me mõlemad Ritaga samas olukorras olime. Lino muutus meid sillani suunates ikka väga rangeks ja nõudlikuks kohe. Mul muidugi ei tulnud väga hästi välja ka, eks ta proovis siis hea ja kurjaga, aga selles võtmes tema valjuhäälsed - push, push hüüded mind ikkagi sillani ei viinud. Need hüüded ei läinud kohe kuidagi kokku minu naiseliku olemusega ning tekitasid ka kerge tõrke ( sillatõrge:))Retriidi viimasel päeval muutusin seljast päris kangeks kohe, aga tegin ikka trennid lõpuni kaasa. Ca La Suore retriiti soovitan aga kogu südamest Ashtanga huvilistele. Rohkem kui imeline loodus, suurepärased söögid ja meeletult head võimalused joogaga süvitsi tegelemiseks. Ümberkaudsed keskaegsed väikelinnad koos taevapiirile viiva caffe lattega - ja seda kõike vaid 1 euro eest, viinamarjaväljad, mäed, trühvlid - kõik imed koos täies hoos. Kõige selle ilusa meenutamine võtab isegi tagantjärele luuleliseks.
Kokkuvõtvalt aga ei saanud ma siiski Itaalias silduma, Tallinna laager ootas aga ees ja Lino viibutas otsustavalt minu suunas sõrmega. Kodus kurtsin oma muret ja palusin kalli Peetri käest nõu ja abi. Kaberneeme rannas võtsime selle suurepärase harjutuse uuesti algosadeks. Leidsime ka pinna kus maa kiiremini vastu tuli, sellise kerge kaldega ning uueks võtmeks sai see, et avasin oma südame ja võtsin maa vastu. See oli lihtsalt suurepärane, avada süda, vaadata taevasse ja võtta maa suure usaldusega vastu. Ühesõnaga vabas looduses sain ma sellega kenasti hakkama ja eks pehme liiv mängis ka oma osa. Esiteks vajuvad jalakesed liiva sisse ning tekib selline julge tunne ja ega see liiva peale pudenemine ka midagi hirmsat ei ole. Proovisin seda siis nii siin kui seal rannas ja päris mõnus oli juba.
But ( aga:)) see olukord ei olnud veel lahenenud, sest trennisaali kõva põrand ja ei mingeid linde taevas ega muid toetavaid elemente viisid taas tavapärasele jalaväristamisele. Kui Lino Tallinna tuli siis läbi häda suutsin alla minna, mõni kord puutus pea küll enne maad kui käed. Jocke lahke inimesena oli mulle nõus oma jalgrattakiivrit laenama, aga ütleme ausalt, et seda harjutust ma sel moel ikka ei naudi. Sügise poole veel paar peapõrget ja oligi tahtmine selleks korraks läinud. Ja küll mul neid vabandusi ikka leidus, alates pingelisest eelarve perioodist tööl ning lähenevatest külmadest , mis keha veidi kangeks võtsid - no selle silla jaoks ma mõtlen.
Muidu seda nõtkust ikka jätkus, isegi niipalju, et otsustasime Ritaga oktoobris Rooma tee jalge alla võtta. Mina ikka selleks , et Colosseumi vahetus naabruses sildumist proovida. Trennid Rooma Ashtanga Yoga Uurimise Instituudis olid väga muljetavaldavad. Parandamisi tuli siit ja sealt, kolm treenerit padinal jooksid ning keha oli mõnusalt lahti. Roomas ma ise silduda ei proovinudki, aga Sergio andis oma näpunäited selle kohta, mismoodi seda teha võiks, tema soovituse kohaselt ei peaks ma käsi mitte ülevalt alla viima vaid viimasel hetkel enne maaga kohtumist otsustava liigutusega õigesse asendisse suunama. Roomast võiks muidugi kirjutada pikalt, sellest kuidas me õnnetundes kulgesime Viivi Luige "Varjuteatri" jälgedes. Meeletult naersime lugedes kohti pisikeste varaste koolidest ning sellest kuidas ma ise rahvarohkes liinibussis etenduses " Telefoni rööv" ootamatult peaosa sain, aga see on juba hoopis teine lugu. Katsun ikka süsteemselt silla ja sellega seonduva juures olla.
Enne talvist Indiat käisin korra ka Helsingi Ashtanga koolis harjutamas ja sain sealt ka sooje soovitusi kaasa. Helsingi Annan katu joogasaalis valitseb hästi mõnus ja soe õhkkond. Nüüdseks on minu silmad juba nii Indias kui ka Itaalias näinud edasijõudnud joogisid, aga kui esimest korda Soome trenni läksin, see oli vististi aastal 2008, siis olin ikka tõelises hämmingus ja hingasin imetlusest ainult sisse. Ma ei mäleta, et isegi lapsepõlves vene tsirkuse külastamine oleks minus selliseid emotsioone esile kutsunud. Tätoveeritud tüdruk, kes meenutas siugjat madu - jalad kaela taga embuses , imeinimesed, kes käisid nii, et pea ja jalad olid samal joonel ning edaspidi ja tagurpidi - seda kõike oli ikka väga palju minu jaoks, aga samas oli see ka äärmiselt võimas. Tundus, et inimvõimetel tõesti ei ole piire. Soomes on Ashtangat täna üle 10 aasta praktiseeritud, meie klubi on nendega võrreldes veel nooruke, aga selle eest on meil väga hea vaim ja community nagu Lino ütles.
2011 detsember ja taaskord Indiasse.
Vabas looduses - sellel pildil Poovaris, peaaegu maailmalõpus mind kohe kiskus silduma, aga joogasaalis.... kohe ei tule seda tunnet peale. Lino käis minust selle harjutuse ajal kauge kaarega mööda, eks ikka lootuses, et proua ükskord sellega ise hakkama saab, aga ei midagi. Sisse-välja hingetõmbed, keskendunud kõikumised mati serval - isegi see ei aidanud, et ma ühest joogamatist kena pambu rullisin ja piki matti asetasin. Lõpuks Lino tuli, mulle tundus, et ta isegi kergelt urises juba, mis on ka täiesti mõistetav. Minu Indias viibimine hakkas juba lõpule lähenema ja mida ei paistnud oli sild. Lino küsis minult, et millal ma koju lähen ja vastas ise, et never.
Aga mul oli veel üks kaart, mille olemasolust ma ise teadlik ei olnud. Meie super doktor Kiran, kes teadis kõigest ka siis kui Sa seda sõnades ei väljendanud. Samal päeval kui Lino mulle teatas, et ma oma silla puudulikkuse tõttu seekord koju ei saa tuli doktor ise ja hakkas minuga enne hommikusi protseduure kõnelema. About your back bent:) joogas on tugevalt rohkem kui sada harjutust ja mingil imetabasel moel jõudis ta minu achilliuse kanna ehk sillani.
Doktor tahtis härjal sarvist haarata, ehk siis mind kohe silduma panna. Ma veidi kirjeldan kus ja kuidas see toimus. Toimumispaik oli meie ayrveda keskuse avatud 3 korrus, kus on tavaliselt patsiendid, kes ootavad oma järjekorda (kas doktori juurde või protseduuridele), edasi-tagasi käivad massöörid ja keskuse töötajad - ühesõnaga täiesti avatud ja avalik koht. Põrand on seal autentselt kivist, ei mingeid liigseid vaibakesi. Mina olin rõivis, nagu tavaliselt protseduurile minnes ikka, ehk siis lina sisse keeratuna ilma igasuguste üleliigsete lisanditeta. Ühesõnaga see lina oligi minu ainuke kehakate. Kui Kovalami vahel ringi jalutada, siis näeb rohkesti sel moel riietatud kodanikke ringi patseerimas, lisaks iseloomustab neid veel rauge olek ja varieeruvalt kas kerge või siis raske õlikord kehal ning sarnaselt võitatud olekus juuksed. Aga kui Sa juba oled Ayrveda sünnihällis siis on see kõik väga normaalne. Kõigepealt siis oli teooria, doktor seletas mulle korralikult lahti kuidas ma raskuse viin oma kõige tugevamatele lihastele ( vanad head tuntud reie nelipealihased, mida juba noorkergejõustiklase perioodil sai usinalt treenitud) ja siis imelihtsalt kui tasakaal käes sujuvalt laskun taha. Ja nii me siis tegimegi, ma algselt avaldasin küll hämmeldust, et kas tõesti siin ja praegu hakkamegi silduma, aga doktor oli väga otsusekindel ja nii ta läks. Seda, kuidas ma alla sain ma päris täpselt ei mäleta, isegi mitte seda, kas ma sain ise või oli doktori abistav käsi mängus. Aga seda mäletan täpselt, et sillast üles ma selles rõivas ei riskinud tulla. Mulle lihtsalt kangastus, et see võiks päris piinlik ja naljakas samal ajal olla ( nagu mõnes unenäos) kui lina libisema hakkab, linakene oli ju lihtsalt kerges sõlmes ning eeva ülikond peaks nähtavale tulema. Õnneks läks kõik kenasti, libistasin ennast kenasti linast kinni hoides üles ja sain tunnetuse kätte, et mil moel seda tegema peaks. Võtsime doktoriga läbi veel päikesetervituse , minu kõnnaku, rääkisime puusade ja põlvede vahelisest seosest ning kuna nüüdseks oli keha juba piisavalt eelnevate protseduuridega ette valmistatud, sai doktor ka minu põlveprobleemi fiksida. Seda on hästi tore jälgida, mil moel India arstid käsitlevad Sind kui tervikut. Igatahes vaimustusin ma doktori lähenemisest jooga praktikale ja sain väga palju asjalikke näpunäiteid kaasa.
Järgmise protseduuri ajaks panin endale korralikult trenniriided selga, aga doktor vihises minust mööda kui kerge kevadtuul ja ei mingit sildumist. See eest aga järgmisel korral kui kandsin oma tavapärast lina tuli jälle suur treenimise tuhin peale. Seekord lohistas doktor isegi joogamati põrandale:) kokkuvöttes saingi kenasti viimastes treeningutes sildutud ja Lino oli kindel, et tema etteheitev pilk toimis.
Kahjuks jäi see sild Indiasse:) Lino on märtsis tulemas ja kavatsen nüüd selle julguse ja hirmu osas konkreetseid samme astuda. Ma tean, et see sild on minu sees olemas. Juba see on märk, et tantsuhoos mind nagu kosmilise liimiga kisub silduma. See juhtus ka Bathis, ühes imelises linnas vanal heal Inglismaal. Peol ( pidudel:) ) mille sarnastel mina veel viibinud ei olnud.
Posted using BlogPress from my iPad
No comments:
Post a Comment