Kolm tundi Sheigi Impeeriumis

Sellel aastal olen ikka tehnikaga veidi hädas ja blogspotiga nii palju viperusi ei juhtunud ka. Sain eile sheigi lookese valmis ja blogpress lihtsalt sõi selle ära.
Aga see oli nii tore lugu, et kohe pean selle uuesti kirjutama.
Kui algusest alustada, siis esialgu läks meil Varkalas vägagi plaanipäraselt, nautisime erilist päikeseloojangut- see on tõesti imeilus vaade punase kaljuriffi servalt vaade kuidas päike lihtsalt
kaob vetesügavustesse



Edasise plaani kohaselt pidime veidikene jalutama mööda palmidega palistatud teed ja teeäär kaljuserval omakorda oli vääristatud toredate poekestega ja ei midagi enamat polnudki plaanis. Carolini rõõmuks oli siin Tiibeti poode kordades rohkem kui meie kalurikülas ja temal olid esimesed ostud juba ka tehtud. Mina lubasin täita Triinu tellimuse 2 paari Ali-baba pükste osas, Annelil ja Kadil mingeid suuri plaane ei olnud. Ja minul ammugi mitte, sest kui sa oled viiendat korda Indias, siis üht-teist on juba ka koju toodud. Esimesel korral hullusin India riiete järele, et oo milline pluus ja kui kaunid kirjud püksid, kuigi Maarja oli mulle mõistuse hääleks. Väga delikaatselt üritas küsida, et millega koos ja kus sa neid kodus kannad, aga sellest hoolimata tuli neid päris kena kuhila kaasa.
Nii me siis seal kaunilt hõljusimegi, ilma suurema generaalplaanita. Ja äkki märkasin kauneid ja delikaatse mustriga ali-babasid päikeseloojangus kutsuvalt laperdamas. Alustasin täitsa tavapärast hinna täpsustamist, et "I know the prices, I am not first time" ja see töötas väga kenasti ning jōudsime ilusasti kokkuleppele. Samal ajal müüja üritas teha lisamüüki, mitte seda lihtsat, et I have inside more, different colors, aga pakkuda teist toodet. Nagu kosmilise liimiga vedas mind salliriiuli poole. See mulle meeldis, suure rõõmuga sain esitada oma aasta jooksul kogutud laiapõhjalised teadmised erinevatest kudumistehnikatest, mudeli nimetustest ( silk marvel, rainbow) ja siis teatada, et oma sallikaupmees on mul olemas ja salliostu siit ei tule. Sellest traktaadist oli samas palju kasu Javid, nii oli selle kashmiiri nimi hakkas igatahes suhtuma suure aupaklikkusega ja arvas, et ma ka kividest ja nende hindadest tean kõike.Ja siis kui üks käsi hakkas rahakotist raha võtma, et kauplemine selles poes lõpetada, siis teine tegi nagu haaramisliigutusi imeilusate kuukiviga kõrvarõngaste järele ja seda võibki tagantjärele stardipauguks lugeda. Ja siis läkski lahti - ühe kuukivi järel tuli teine, kolmas ja ei tea mitmeski veel. Kuukivi ju teadupärast aitab kaasa headele suhetele:) ja siis hakkasid meid köitma punased korallid, naiselikkuse aktiveerijad. Ühesõnaga kuningannad meie sees olid ärganud ja seda hoogu ei pidurdamud enam miski. Anneli imelised punased korallid siin pashmiinapadjal



Lauake aga täitus- safiirid, rubiinid , akvamariinid, korallid, tsitriinid ja mis kõik veel. Vahepeal tõi lahke kaupmees meile masala chaid (ilma piimata loomulikult:), et prouasid veidi jahutada ja samas mitte lasta hool raugeda. Siin läks eriti põnevaks kui meie seltskonda lisandus salapärane viies. Kelleks osutus härra Pendel sahtlipõhkast. Carolin oli oma kuhjakese ees juba kaunikesti segaduses ja ma täpselt ei mäleta, kas oli see tema enda või Kadi nõuanne, aga igatahes oli see kuldaväärt nõu. Ühesõnaga siis läks lahti suuremaks pendeldamiseks, pendeldasid kõik:) isegi Javidile õpetasime pendeldamise selgeks. Oma protsessi oskan päris täpselt kirjeldada. Esmalt moodustasin enda kuhjakese ( stiilis mehed on kütid ja naised korilased) ja küsisin hinnad ja panin nootidesse kirja ning siis pendli käest nõu küsima, et kas ostan või ei. Härra Pendel andis mõne kauni asjakesele keelduva vastuse ja siis jäigi kaks kuhja - võta ja jäta. Javid muutus selle peale murelikuks ja alandas
nende hinda märgatavalt ja pendel uuesti käima ja nüüd tulid päriselt jah vastused :) igatahes oli see väga naljakas. Lisaks tegin veel ühe erilise masterpiece ostu akvamariiniga käevõru, mille hinna ta tegi nii müstikaliselt madalaks, et selle peale informeeris ta ka oma venda, kes välja ilmus ja siis oli kuulda kõva sõnelemist, aga see kaunistus tuleb ikkagi ka Eestisse. Kokkuvõtvalt vôib kogu seda protsessi elamuseks kutsuda ja ka kôige asjalikumad meie seast (ennast ma selle tiitlig ei pärjaks) nautisid seda täiel rinnal. Ununes nii söök kui jook... ja siin siis osake saagist


Nüüd ootab meid rätsep ja seepärast ei jõua hetkel kirjelda seda lugu , kuidas me Trivandrumi ( selles väikeses linnas elab 2,5 mil inimest) suurimas siidi-ja rōivpoest Partha käisime. Ja rätsepa juures käimisest tuleb kohe täitsa omaette novell.



- Posted using BlogPress from my iPhone