Õigupoolest peaks porgandivärvi velveteid esimesena märkima.
Seega kui sellel aastal asusin pileteid Indiasse vaatama, siis seadsin endale ainult ühe tingimuse, et katsuks kuidagi niiviisi korraldada, et Delhis ööbima ei peaks. Ehkki see on olnud alati üks värvikamaid osasid reisist ja tagantjärele on alati nii , et naera pisarateni, aga hetkes olles on alati veidi kõhe. Need ühesilmalised autod, keda juhivad napilt kahesilmalised härrad, kes elavad samas autos ja kirjasõna mõistavad vaevaliselt. Eelmise aasta Delhi taksojuht elaski taksos, ööseks tõmbas tutimütsi pähe ja kui parasjagu sõidus ei olnud, siis magas õiglase und.
Selle vahva selliga oli tore elevandi lugu. Küsib tema minult,et kas ma elevanti tean ja minu jaatava vastuse peale osundas elevandikihvale, mis tal armatuuri kaunistas ja teadustas, et see on elevandikihv ja hakkas siis mööda kihva käega üles-alla sõitma ja kindlasti ei olnud ta kade mees :) küsis kohe, kas mina ka tahaksin ka kihva katsuda. Mina tahtsin aga ainult lennujaama. Ühesõnaga, hoolimata sellest, et Finnairil on kõige vähem lennutunde otsustasin, et teen sellel aastal kuidagi teisiti ja Kovalami juubelireisiks õnnestus mul saada piletid Emiratesi pardale. See pidi kuulu järgi olema ohtlik, et pärast seda kogemust enam hästi muul moel ei soovigi lennata.
Ja üks asi tingib teise ja nii peene kompaniiga lennates ei pruugi minu kõige pidulikumad dressid olla piisavalt head ja nii saigi minust porgandivärvi velvetite omanik. Selles poleks midagi kummalist, aga minuga on lihtsalt nii, et ma praktiliselt ei kanna pükse. See muutus toimus minuga koos 2009. aasta majanduskriisiga ja mitte et seelikud odavamad kui püksid oleksid, aga ühes raadiosaates ennustajad Pauksonid teadustasid, et ega meid ümbritsevas keskkonnas midagi väga toredat sündimas ei ole, aga pidu iseeneses võiks ikkagi olla. Ja nii ma pükstele selja keerasin:) mul on seelik isegi mägedes matkamise tarbeks. Samas mäletan kooliajast kui keeldusin kohustuslikust ruudulisest vormiseelikust, no kohe ei meeldinud see ja asendasin need pükstega, mille peale minu nimest "i" täht taandati ja mõningate klassivendade poolt mind Mariti asemel Mardiks kutsuti.
Kui nüüd kiiresti püüda otsereportaaži anda, et detailid ei ununeks, siis jõudes Copenhagenisse tajusin, minu seljakott on ikka hiiglama raske. Eks seal oli üht teist sees ka - leib doktorile, maiustused India lastele, viin Adžille, raamatud, ajakirjad ja veel nipet, näpet. Seljakott oli raske just selleks, et temaga koos veeta ligi seitse tundi ning elegantselt ja kergelt temaga liikuda ei olnud võimalik.
Alati on nii, et kus hâda kõige suurem, seal abi kõige lähem - kohvripood oligi õige vastus. Nägin ainult silmanurgast kuidas üks inglise härra pidas vestlust äärmiselt sümpaatse cabin mōōdus kohvriga, et nii eriline värv ja värv tõesti oligi eriline- meelespeasinine nahast pastelne Brics'i kohver ja Nb! Detailid sellel kaunidusel olid identsed minu porgandivärvi velvetitega. Inglise härra kõnelus kohvri ülistamiseks oli küll vägev, aga ostis ta siiski ühe praktilise tumesinise Samsonite, aga side minu ja kohvri vahel oli juba tekkinud. Et näida asjalikult kaalutlev pakkisin oma seljakotisin sisu koos seljakotiga kolme erinevasse kohvrisse, aga helesinise kauniduse vastu ei saanud keegi. Isegi minu praktiline meel, mis üritas korra ennast ilmutada, et halloo helesinise kohvriga Indiasse.
Ja nii see läks ja siis oli neljarattaveol lihtsalt lust sirge seljaga mööda uhket lennujaama ringi rallida, mis iganes kauplusesse, olgu see Mulberry või Burberry.
Millegipärast ei õnnestunud meil enne reisi isegi kahe Maritiga Emirates lehel check-inni teha, aga lõppkokkuvõttes oli see ainult hea ( mul ei õnnestunud seda teha ka varahommikul Tallinna Lennujaamas) , ühesõnaga siis sain selle teha väravas ja .... Mingitel segastel asjaoludel tehti upgrade ja siin ma siis olen Business class:). Check-inni poiss andis soovitused teele kaasa, et have fun :)
Ja see on nii mugav, esiteks ruumi on tohutult palju ja lennukit see väga ei meenuta. Nupulevajutusega muutub tool voodiks, restoranilauaks ja teenindus on midagi enamat kui oskaks isegi ettekujutada. Astudes pardale tervituseks väike šampanja ja eikusagil nagu kuult, ilmus välja preili Moon, kes igale reisijale ennast nimepidi tutvustas. Siis liigub siin ringi imekaunis Nadine, kellel nagu Moonilgi on kaamelikarva kostüüm, mida kaunistavad granaatpunased detailid ja veel noorhärra nimega Ilias ( Homerost esimese hooga ei paista). Elu nagu muinasloos, Nadine ja Moon võluvad voodist laua ja lauakesele hakkavad tulema toidud nagu peenemas restoranis. Enne õhtusööki oli ka loomulikult veini pakkumine koos soojendatud soolapähklitega.
Marineeritud mereannid, aurutatud kala ja ei saa ikka üle ka detailidest.
Igal lauakesel on imearmas portselanist soola-ja pipratoos, Ilias liigub konstantselt mööda vahekäiku veinikorviga, toitu tellitakse menüü järgi .
Ja tee siis nüüd järeldusi, kas kõik algas meelespeasinisest kohvrist või hoopiski porgandivärvi velvetitest, aga ma olen hiiglama tänulik, sest sellisel moel lendamine on ikka tõeline elamus.
- Posted using BlogPress from my iPad
No comments:
Post a Comment