Kohtumine vanake Hottabõtšiga

Kliimavahetus mõjus seekord kohe ja hääl läks puhkeasendisse, aga kibelen väga reisi viimaseid lõbusaid kogemusi jagama. Teen seda siis kirjalikult. Dehli on Delhi:) selles linnaga ei ole ma siiani kohanenud. Seal viibides tunnen ennast pidevalt kaitseasendis olevat ja sisetunnet tasub kuulata. Sel korral läksin hotelliga kindla peale välja, hotellis Park olin olnud juba aastal 2009 ning kõik oli olnud väga viisakas ja turvaline. Agaa... eks ettevaatlik peab ikkagi olema. Meenus lõbus lugu 2009.aastast kui olime Maarjaga läbi teinud mägimatkad, ööbimised kohalikes peredes, mungakloostri külalistemajas ja kõik muud ekstreemsused ja seda kõike täiesti ilma tüsistusteta( kohanemisraskused kõrgmäestiku õhuga on omaette teema ja see siia rehkendusse ei lähe) siis jõudes Delhis hotelli, kus vesi tuli kraanist ja muud mugavused olid garanteeritud. Kohe tuppa sisenedes märkasin elegantsel kivialusel punast õuna ja käsi ise võttis selle kauniduse ja hetkega hambakesed sisse. Tulemus loomulikult kõhuvalu ja sellele järgneva loomuliku protsessi näol ei lasknud ennast kaua oodata:) see Lumivalgekese õunahaaramisliigutus on tütarlastesse vist kuidagi sisse kodeeritud. Sel korral aga paistis, et majanduslik surutis oli siia oma jälje jätnud. Kivist alus oli paigas hmmm, aga õuna ei olnud...mis siis ikka, üks oht jälle vähem. Hotelli kauplus oli ka suletud, seega oli järgmine ohutegur oli ka juba eos likvideeritud. Kõik läks sujuvalt kuni Buffee õhtusöögini. Hind 2000 Rps (28 eur) muidugi kuulus müstikasektorisse, aga andsin endale aru, et ma ei ole lõunas, kus piparkoogimehikesed lina ümber ringi jooksevad. Ikkagi suurlinnas ja vaid 1,5 km kaugusel Connought Place'st. Istusin rahulikult maha, tõstsin endale head ja paremat ette ja kavatsesin seda juba nautima hakata kui.. siseneb saali üks kummaline vanake ja hakkab tulema otse minu suunas. Esimene mōte oli, et püha müristus küll, Volka on jälle jōepõhjast vana pudeli leidnud. Selles mõttes, et see vennike, kes lähenes nägi välja nagu džinn Hassan Abdurrahman ibn Hottabõtš ISE


Ju ta sai aru, et lapsepõlves oli see vahva oranži kaanega raamat üks minu lemmikutest ja nii ta siis ennast minu kõrvale istuma sättiski. Tōsi küll, nime oli ta vahepeal ära muutnud. Esimese hooga ei saanud ma sellest nimest mitte kõige vähematki aru, aga saades nimekaardi oli minu kohmetus ka täiesti mõistetav. Siin see vahva nimi on Brig Tps Chowhdury, ühesõnaga selline vahva kaashäälikute kombinatoorika. Ja tänasel päeval oli isand Hottabõtšil uhke missioon, ta oli rahvusvahelise projekti koordinaator ja tegutses ülemaailmse turismiorganisatsiooni egiidi all, et viia Punjabi piirkonna turism maailmakaardile. Õhtusöögile saabus Hottabõtš otse Master Plaani koostamise koosolekult ja see polnud mitte mingi lihtlabane paari aastane strateegia vaid nagu džinnile kohane ikkagi aastani 2023. Vaatasin teda kohe suurema aukartusega, sest minu kõige kaugem vaade autoturu ennustamisse on seni olnud aastani 2020. Nimekaart ise oli muidugi ime omaette. Tiitleid oli neli rida! Kergelt mõistetavates tähe- ja sõnakombinatsioonidest ( MBA, Chartered Engineer (India)) ja minu eriline lemmik tiitel" Diploma Disaster Mgt":). täiesti selgusetuks jäid : FIE, FIIBE, MIME, MIRC jne. Džinn tundis huvi ka minu tegemiste vastu ja kui ma täiesti sundimatult vastasin, et me toome Eestis Citroeni autosid maale, siis muutus ta äkki kuidagi väga aupaklikuks. Sättis ennast sirgemalt istuma ja hoidis turbanit korralikult püstises asendis ja küsis hillitsetud häälega, et kas ma teen seda koos isaga ja ma pean olema vist väga rikas:) yes! Hoidsin teda siis veel veidi selles sirgemas asendis ja rääkisin, et ega need marginaalid selles autokaubanduses teab, mis suured ei ole, et käive jaa, see on küll suur, aga see on ju nii investeeringute mahukas sektor ning see ei ole mingi lihtne lugu seal rikkaks saada. Siis vaatasin, et onukesel hakkab juba selg väsima ja avalikustasin siis, et ma siiski lihtsalt töötan Soome omanike juures, aga juba nii piisavalt kaua et tegelikult tunnengi nii, et meie teeme ja toimetame. Näitasin talle pilti ka kus meie salongis 1924.aasta Citroeni juures poseerin ja see vist erines piisavalt minu selle õhtusest väljanägemisest ( kuigi olin oma kõige pidulikumate dressidega ja elegantses joogapluusis) siis muutus džinnike taas aupaklikuks.


Oo, nii beautiful, et kas ma oma youngsteris olin modellinduses tegev, ehhee et seni veel pole selles vallas tegutsenud jne. Aga millekski oli kohtumine džinniga ikka vajalik, sain nimelt sallinduse vallas väga palju Delhis paiknevaid keskuste aadresse, härra ise oma käega pani need minu business vihikusse kirja ja loomulikut kutsus Punjabi külla ja lubas kõik maad ja taevad ära näidata. Vahepeal käis džinn buffee laua juures ja tuli magustoidu kandikuga tagasi ja ulatas mulle complimentary enda poolt valitud paremad palad. Naeratasin lahkelt, ise veel mõtlesin, et päris lahe on sel moel kingitusi teha. Selles mõttes, et ma ju olin oma buffee pääsme ise lunastanud:). Sellega see siiski veel ei lõppenud, mingil hetkel avaldas džinn arvamust, et nii huvitav on juttu rääkida, et äkki teeme seda minu toas edasi. Siis oli minu jaoks see koht, et katsuks selle džinni nüüd kuidagi pudelisse tagasi panna ja ise vaikselt oma tuppa siirduda. Lõbusaid kohtumisi oli Indias veelgi, 24 h järjest töötava taksojuhiga ( märksõna - kas sa elevanti tead) , Trivandrumi varandusetempel, sotsiaaltöötaja Inglismaalt jne, mundrikandjad jne - ehk jõuan needki lookesed ka kunagi kirja panna, sest ükski kohtumine ei ole ju juhuslik. - Posted using BlogPress from my iPad