Teeistandus Taevastes körgustes ja Kummipuud

Netiühendus on taastatud! Mingi muutus vist toimunud, ilma paroolita enam sisse ei saagi, aga Adji oli kena inimene helistas doktorile ja kirjutas mulle salvrätikule parooli, tore on ikka oma inimene olla.

Teeistandus Taevastes körgustes ja Kummipuud

Töeliselt tore on teilt tagasisidet saada suur tänu! Ausalt öeldes olen igal oma reisil kribanud ruudulisse vihikusse kirjutada(välja arvatud eelmine aasta Kovalamis, kus meil lihtsalt nii palju tegemist oli) See on selline mönus teraapiline tegevus, millega on vöimalik köik see tore kogemus veelkord läbi elada. Seekord siis uus kogemus elektrooniliselt kirjutada ja julgeda kirjutatut ka jagada.

Käisin hommikul siiski päikesetervitusi ja tegemas ja sama hooga tegin seisuasendid ka ära. Vestlesin imearmsa Maggiega , kes on Kovalamis käinud teavad seda daami, kelle vanust on raske aimata - ma arvaks, et 60+, kelle mees on nagu päris jöuluvana ja kes sildub ülevalt ja teeb muid imetrikke - Maggie tegi muide moonday puhul only primary ( see , mis on minu maksimum:)). Ah jaa kui kellelgi peaks huvi olema, siis Maggie müüb praegu oma maja Kovalamis, kus nad on 10 aastat elanud ( seega on ta siis vähemalt 10 aastat joogat teinud). Ta lihtsalt kardab, et aeg mil oma lähedastega saab koos olla ei pruugi olla löputu ja peab seega rohkem Inglismaal olema.

Tegin oma tavapärase hommikusöögi - banana-lemon pancakes; 1/2 portsu spcecial müslit ( banaani löikudega ja granaatöuna seemnetega, töeline sportlaste söök); banaani-mee-apelsini-kaneelimahl - super hea maitse annab kaneel; pott ingveri-mee-sidruni teed ja eesti rahas see kupatus 52 krooni.

John ei söönud midagi, kartis, et takso tuleb ja tuligi:) Olime Adjiga üksteisest valesti aru saanud ja takso tuli 8.30 asemel juba kell 8.00 ja seetöttu John istuski juba kott süles kui mina oma meeletut tellimust esitasin. Mina oma püha söömaaega siiski ära ei jätnud, eriti enne resile minekut - ema sönad meeles, et söö köht korralikult täis - ei tea millal jälle saab:)
Vahepeal tuli mulle kirja teel küsimus, et who is John:) ausalt öeldes ei teadnud ma seda ju enne reisi ise ka. Vanem härra Inglismaalt, Ashtangat teeb esimest aastat, see oli kogu info. Rahulik ja tagasihoidlik paistis, tundus igati turvaline
reisikaaslane, kellega taksoarvet jagada. Söidu eest Pommodisse küsiti 2000 Rps (500 eek) ja minu jaoks siis söit 250 krooni. Olin Tönu käest kuulnud kui hörk löhn seal üleval on ja olin seega kindlalt otsustanud teeistandusi näha, tunda ja nuusutada.
Alustasime siis teekonda, auto oli meil vägev Ambassador, väga avar ja mönus.
Auto ees tundus küll, et oli nagu möök püsti (seal kus vanasti Volgadel hirveke oli). Küsisime, et milleks see ora seal, millele tupp peale oli tömmatud - selle peale härra vöttis peaaegu valvelseisaku ja teatas, et see on selleks puhuks kui ta presidenti söidutab ja ulatas meile oma töötöendi. Auto oli küll täitsa tore, aga kas töesti seesama, ilma konditsioneerita auto, milles kuuma puhul aknad alla krutitakse ja kuum on siin ju kogu aeg nüüd presidendi jaoks köige turvalisemlahendus on, raske öelda...
Aga taksojuht oli muidu tore mees, palju ei rääkinud, ega tal neid inglisekeelseid sönu liiga palju ka ei olnud. Samas ei saa Hinduga norida, sest ega mulle kogu Johni jutt ka arusaadav polnud, alguses püüdsin ree peal püsida ja palusin ikka korrata, aga siis läksin sellele naeratamise ja mömisemise tehnikale üle, mmm ... ja vahele vöib aeg ajalt jees, jees ka öelda, et vestlus liiga ühekülgseks ei läheks. Selle peale meenus mulle pildike neiupölvest, kuidas me Katsiga Haanjast Vörru hääletasime ja Kamazi peale saime. Kats istus keskel ja kuna müra autos oli suur ning venekeele tundides räägiti rohkem sellest, kuidas Asjal läheb ning purjekatest (belejet parus odinnoki) siis elulistes vestlustes
olid teadmised udused. Kats vastas ka, et da ja da, kui me äkki ennast kaupluses avastasime, selle asemel, et kesklinnas olla. Hakkaja mees oli juba viina korvi pannud ja küsis, mida meie tahame:) selgus, et olime lubanud nendega suvilasse prasdnikule minna, söbrad olid ka juba kutsutud. Nobedad jalad päästsid. Seega vöib teinekord selle mömisemisega ka alt minna.
Taksojuhti ja Johni seob veel üks ühine kiindumus - kallistav pühak AMMA. John oli mulle enne rääkinud oma plaanist AMMA Ashrami külastada kui on oma 1 kuulise jooga retriidiga ühele poole jöudnud. Ta oli silmnähtavalt röömus kui Amma kleepekaid taksol nägi ning Ammat dashboardil silmates, kus muidu taksodes jumalused paiknevad. Mina olen AMMA kallistuse saanud 2006 aastal Soomes, hästi armas ja hea tunne oli. Taksojuht oli ka kuu aega olnud vabatahtlikult tsunami ajal AMMAT aitamas ja käib igal aastal koos perega Ashramis, see on nii 70 km kaugusel Kovalamist.
Söitsime läbi Thiruvanuthapurami linna, mis on hiiglama suur 3,2 miljonit elanikku ja mille kohta teatmik ütleb, this city has something to offer everyone. Mina seda "oma" sealt läbisöidul ei tunnetanud, pigem käis peast möte läbi, et kui seda metsa ees ei oleks ja tahaks juba rutem päris loodusesse jöuda, eemale kogu sellest kärast, mürast ja muust, mis iseloomustab seda linna, mille kohta jälle teatmik ütleb," a classic example of an Indian city."
Linn läbitud ja väiksemad linnad ka hakkas loodus üha rohelisemaks minema ja tehtigi esimene peatus - Rubber Trees. Taksojuht jäi tee ääres seisma - osutas traataia taga olevatele puudele ja rääkis 3 lauset, arvas et peale paari fotot vöiks edasi minna. Kogenud reisija aga teab, et kui on aed, siis peab ka kusagil värav olema. Jalutasin mööda pisikest teekest alla küla poole (John ja taksojuht jäid endiselt suure tee äärde) ja leidsingi värava:) ja sain kohe päris toredad pildid sellest kuidas kummipuu mahl (väga PVA liimi moodi moodustis ja ka löhn oli veidi liimi moodi) mönusalt tilkudes väikesesse kopsikusse tilkus. Selle aja peale olid ka möned kohalikud külaelanikud välja ilmunud. Tegime kenasti nimepidi tutvust, kutsusin Johni ka kohale, et möned toredad ülesvötted kummipuu all teha. Külaelanikke ilmus aina juurde, meid juhatati templi juurde, mis küll muidu päevaajal kinni,aga meile tegi üks tore vanem daam selle lahti. Tegelikult oli see ainult konksuga kinni, aga tundus, et seda konksu ei tohtinud mitte igaüks avada. Tegin altari ees ühe kena palve ja panin anntuse ka kastikesse - Khali tempel oli

Üks noormees oli hästi jutukas, ta oli töötanud 5 aastat Dubais ja nüüd oli tagasi oma kodukülas. Tal oli ka imearmas naine ja aastane lapsuke. Rääkisime veel tema maja juures, kummipuude kasvatamisest - 4 inimest nende külast olid selle istandusega ametis ja igal hommikul kell neli teevad nad sisselöike, kus siis see neste jooksma hakkab. Tahtis meile hirmsasti hommikusööki pakkuda, John teatas, et meil takso ootab ja hakkasime juba edasi minema, kui tuli vile küla poolt, et wate, wate. Läksime siis selle peale tagasi ja noormees oli asunud juba värsket kookost macheetega purustama, et meile vähemalt klaasike mahla pakkuda. Ja kaks plastikust tooli olid ka hoovile toodud. Lisaks mahlale vöeti ka kookoseviljaliha ja pandi kenasti taldrikule. Väga hästi maitses kusjuures, siis toodi veel värsked mustad piprad välja ja pakuti maitsta.Nii desinfitseerimise möttes arvasin ka , et täitsa arukas möte paar kolm pipratera peale haugata. 2000 Rps (500 eek) pidi üks kilo maksma ja siis imus minu kätte äkki päris suur tutsakas kott piprateradega. Üritasin selgitada, et palju see ka maksab, aga see pidi kingitus olema. Tegin siis vastukingituse paarsada Rps;) andsin lapse kätte ja ütlesin lapse emale, et ta midagi toredat oma lapsele ostaks. Tundus, et äkki oli see laps varem ka raha näinud, aga igatahes läks tema pisikene suukene körvuni suureks naeratuseks.
Ühesönaga lahenes köik väga kenasti. Tundus aga, et John polnud varem seda laadi toimetustega tegelenud ja ta oli ametis sellega, et oli lihtsalt hämmingus.
Pärast veel taksos rääkis, et kui smart see oli:) lohutasin teda, et see on lihtsalt kogemustest. Südamesse jäi hästi hea ja armas tunne ning nad olid töesti lahked, kenad ja siirad inimesed.