Kovalami värvikad tegelased

Otsustasin, sellel korral Kovalamist rohkem väljasöite ei korralda. Algselt oli plaanis ka India löunaatipu vallutamine, aga las see jääb möneks teiseks korraks ja oma seltskonnaga reisiks.
See seltskond , mis seekord oli planeeritud, oleks isegi minu paindlikkuse juures parajaks pähkliks osutunud. Selleks , et saada pilti Rondast, inglise daamist, kelle poja ja tema söbraga pidime reisile minema,siis kujutage endale hetkeks ette daami, kes on nii seitsmekümnendates aastates, pikkust 1.70 + ja kaalu ka parasjagu ning teab väga täpselt kuidas asjad olema -"yes exactly so it should be" tüüp. Ta jöuab köikjale:) olen teda näinud doktorit nöustamas, kuidas koduleht peab välja, jätsin ka meelde, et kontaktid peavad olema suurelt välja toodud ja telefonid, mis antud peaksid ka töötama- möistlik ettepanek ja vanemad töbised inimesed ei pruugi ju detailide rägastikust seda pointi kinni püüda. Adjil aitab ta päevapakkumisi menüüsse kirjutada, Johnile toob rannalina jne.
Ja nüüd jöudis kohale Tim, tema armastatud poeg. Tim, aga armastab oma poisssöpra. Mina seda ringmängu ei näinud, aga söögilauas nihkus ema kogu aeg pojale lähemale ja poeg omakorda
söbrale lähemale. Ja kui sellele lisada veel John oma kange seljaga:) siis ma arvan, et sellest reisist oleks ikka raamatujagu materali kokku saanud.Ahjaa , peale meie reisi rööviti Johni veelkord, seekord siis juuksuris, kus ta pärast seda kui juukseid enam ei olnud, tödes, et see 400 Rps, mis küsiti oli liiga kallis. Ausalt öeldes ma olen temaga täitsa nöus, sest tal on juukseid ka ainult poole pea jagu, selle eest ei saaks küll niipalju küsida.
Ronda poeg Tim enam väga pisike poiss ei ole, nii 35 aasta ringis..
Aga tundub, et esimese hooga ei ole ka Tim and his mail friend kuhugi läinud, vähemalt täna kreemitasid rannas kenasti teineteist. Planeeritud oli, et vöetakse nii päikesetöus kui loojang ühe päevaga ja kui nad seal autos oleksid hakanud seda nihkumise mängu mängima, siis ma ei osanud selles mängus endale kohta leida.

Ausalt öeldes on juba siin meie hotellis nii palju erinevaid tegelasi koos, et see on vaatepilt omaette. Esimesel korrusel elavad noored väga pikad ning köhnad vene tüdrukud, üks neist on vähemalt üle 1.85 pikk. Pigem vöiks öelda, et nad elavad esimese korruse rödul:) jah nad istuvad päevad läbi rödul ja loevad raamatuid, isegi söövad sealsamas rödul. Algselt arvasin, et äkki nad on sedasorti patsiendid, kes ei tohigi liikuda, aga ühel öhtul nägin neid bulevardil ringi jalutamas - kaunid nagu ööliblikad oma hapruses. Siis on veel üks inglastest paar nii 60 -dates, kelle mees igal hommikul naisele köva häälega ja kusjuures väga ilmekalt ajalehti ette loeb ja naine on lihtsalt tänuliku kuulaja rollis. Inglased tunduvadki väga teatraalsed inimesed olema. Ka enne juhendatud trenni kui 5 inglise daami omavahel rääkima hakkasid oli see minu jaoks nagu teleshow, " it was so terrible noise outside" need näoilmed, kogu see miimika , seda ongi jutus raske edasi anda, siis lisaks veel paras doos klatsi ka, eestlased sellisel moel teatrit ei tee ja see on väga sümpaatne.
Siis on meil siin veel jaapanlaste moodi näojoontega inimesed (aga samas pikad inimesed), kes on endale kohaliku kanga , mis läikiva paelaga ääristatud ümber keeranud ning höljuvad siin ringi, mees ja naine kangasse mähitud ning üks noorem ebamäärases vanuses naisterahvas ilma kangata nendega koos.

Informaator Carlos
Carlos on ka kaudselt meie hotelliga seotud. Tema leidsime koos Ritaga esimese päeval ookeanist. Öigemini tema leidis meid ning hakkas meile juhtnööre jagama , kuidas lainetes hakkama saada. Hiljem kohtasime teda California hotellis ja selgus, et ta öpib meie doktori juures Ayrveda massaazi ja on tulnud siia 3 kuuks. Kui tüdrukud olid ära läinud kohtasin teda meres uuesti ja ta pakkus välja, et ta vöiks mulle massaazi teha. Ühe meie ashtanga tegelase ta oli omale juba leidnud, et oma öpitut katsetada. Pidin teda kurvastama ning teatama, et olen juba ennast doktori kätte usaldanud ja mulle on oil bathid välja kirjutatud ning ausalt öeldes ei olnud see minu aravates hea möte ka.
Järgmisel päeval aga söime koos öhtust restoranis  Sea Pearl , mis on praktiliselt meres ja ülilaheda vaatega koht , mis jääb meie randa mineku tee äärde. Carlosel oli väga palju asjalikku informatsiooni kohalike olude ja hinnatasemete kohta. Elamiseks pidi siin Kovalamis olema ka selliseid Guest House tüüpi majasid, tema maksab näiteks oma elamise eest 350 Rps( 88 eek) mis on igati möistlik. Oma ametilt on ta Hispaanias filmi produtsent, aga see töö pidi hektiline olema. Lisaks sellele öpetab fotograafe ja kaameramehi ning viimased 3 aastat on tegelenud massaaziga, mis tundub tema töeline kutsumus olema. Iga päev on vötnud omale eesmärgiks tegeleda öppimisega vähemalt 4 tundi. Carlos on Indiasse tulekust saadik kätega söönud ja on sellest töeliselt vaimustunud ning kavatseb seda kodus jätkata. Tal oli täis ülevaade sellest, kus on head kohalikud söögikohad, kus saab 15- 30 Rps eest Dalit süüa. Kohalike söögikohtades pidi tass teed olema 2 Rps ehk 50 senti siis meile!
Aga viisakates kohtades maksad tassi tee eest vähemalt 20 Rps - seega päris 10 kordne hinnavahe, aga loomulikult on need söögikohad sellised, kus interjöörile ja puhtusele väga röhku pole pandud, aga ma täiesti usun, et seal on head söögid. Mis tähendabki seda, et kui oma tavapärast standardit veidi alla lasta on siin ikka väga madala budgetiga vöimalik hakkama saada. Ja igav ei hakka siin ka kindlasti, näiteks Carlos käib öhtuti kohalikega malet mängimas. Carlos on ehe näide sellest, kuidas sa avatud oleku ja naeratusega kohalike inimeste jaoks saad oma inimeseks ning uus ümbrus vötab sind kenasti vastu. Aga India muudab inimesi kindlasti, eile nägin kui John Rondaga söi ja ta tundus juba rohkem relaxed ja paremas konditsioonis.
Seega tuleb igati kasuks ja toob ka rohkem röömu endale, kui kenasti vastad küsimusele " How are You? Thank you, I am fine, but you - ning ütlemata lai naeratus tuleb siis vastaja näole. Siis on see afirmatsioon ,mida siin päevas täitsa liialdamata nii 300 korda teed - Thank You , I am fine - kahepoolne. Osad eurooplased on juba ka hakanud lihtsalt Hi ütlema ning naeratama, aga on ka neid, kellel see ülessulamine vötab veidi kauem aega. Usun, aga et see sulamine siin löpuks siiski toimub - see kuumus, need söögid, lopsakas loodus ja naeratused ümberringi hakkavad löpuks tööle.
On jõulupüha esimene hommik, meil siin kell hetkel kaheksa ja olen ainukene inimene siin hommikusöögil. Puhkan siin kuue tunniga nii välja, et kohe tegemist, et endale nii varakult tegemisi leida. Täna trennist puhkepäev. Päeval aga Joogidega jõululõuna Lonely Planetis.