Start ja sellele eelnev.
"Nöukogude inimese edukas kohanemine kapitalistliku süsteemiga"
Eilne öhtu löppes sellega, et minu ponnistus hommikul kauem magada oli liiva jooksnud. Ükski meie moodsatest taksofirmadest ei julgenud vötta hommmikuks kellaajalist tellimust, sest neil puudus info selle kohta, palju neil taksosid hommikul söita vöiks. Seda vöib vist kutsuda ISEMAJANDAMISEKS:) igaüks ise majandab oma parima äranägemise järgi, aga kokku süsteem hästi ei jookse.
Aga taksojuht oli söna otseses möttes töelise nöukogude inimese parim näide.
Ta oli ääretult leidlik. Tema prototüübi kirjeldamine on täiesti algallikast, sest minust küsijat nii varasel hommikutunnil ei olnud ja kogu info hakkas lihtsalt ise voolama.
Hommikul tööle minnes vötab ta kaasa ka pea ja lisaks ka kasutab seda:)
2 nädalat töötas ta selle kallal, kuidas olla süsteemis nii, et süsteem tema isiklikku planeerimistööd ei segaks. Mötles, mötles ja välja mötles - olles kui fragment luuletusest, ühendused tekivad ja kaovad. On süsteemile nähtav vaid siis kui ise seda soovib. Ühesönaga planeerib ta oma tööd efektiivselt - pikemad söidud - suurem tasu, töö varastel hommikutundidel, konkurents nörgem, jne.. mötleb mitu käiku ette ühesönaga:) nii silkasingi täna hommikul kajaki sussides ja öhukestes dressides hangede vahel, sest nöukogude inimene liigseid riske ei vöta ja öige ka! Igatahes jöudsime lennujaama öigeks ajaks ja mina palju targem ka. Kuulates teda kuidas ta oma kliente uuselamurajoonides tuledega morset andes kutsub, sest ligemale söita ju ei saa - teed lumme mattunud- kuidas kliendid kohvrid kelgu peal mööda lund sumpavad ja siis kohale jöudes kelgu lumme kaevad, et pikalt reisilt tagasitulles hea vötta oleks. Rehepapi lood Üksküla esitluses hakkasid iseenesest körvus kölama ja armsalt naljakas oli.
Delhi lennul on kapitalistliku korra poolt ärarikutud inimeste jaoks juhtunud juba kaks hirmsat asja:) ma ei teagi, kumb neist hullem on - videosüsteem ei tööta ja kana löppes otsa ning köigile pakutakse vegetarian foodi. Stjuuardess täitsa liialdamata rääkis ühele härrale 10 minutit vabandusi, kuigi oli teada, et nii körgel körgusel kanavaru täiendamiseks
reaalsed vöimalused puuduvad. Minu körval istuv professori olemisega meesterahvas sai kompensatsiooniks 8 pakki mandleid, millest minagi osa sain.
Videosüsteemi üritati küll elule tagasi kutsuda, kuid see ebaönnestus 3* järjest, hoolimata sellest, et nöudlik hääl monitoris palus nautida toitu ja mitte katsuda ekraani, aga see kahjuks ei osutunud vöimalikuks.
Öpetlik maandumine Delhis.
Maandumise järgselt läks köik kenasti. Sujuvalt valisin lühikese järjekorra, kus India passidega inimesi teenindati ja köik önnestus kenasti.
Ja nüüd vigade list, ehk NOT TO DO
1. Lihtviga. Ära kunagi anna ära oma kohvrikest kui Sul on juba önnestunud käsipagasiga reisijaks hakata. Nimelt enne lennule minekut olid mingid onud, kes lahkelt kohvreid käru peale panid:) lahke inimsesena andsin oma kohvri ka - Euroopas tähendab see , et lennukist maha astudes on seesama käru Sul ees, aga Indias tähendab see seda, et lähed koos teistega lindi veerele oma pisikest kohvrit ootama. Iseenesest oli süsteem,töesti paranenud ja 30 minutiga oligi pagas käes.
2. Väga suur viga!
Sildikest enda nimega, nende sadade seast ei suutnud leida. Kuna lend oli ka hiljaks jäänud, arvasin autojuhi lahkunud olevat. Väljusin terminalist ja hakkasin rääkima raadiotakso juhiga ja momentaalselt ligines üks where are you from vend ja hakkas oma taksot kiitma, et mis kohe ette söidab. Küsis täiesti 3*arutu hinna, hinnas saime siiski enam vähem suurusjärgus kokkuleppele, aga kui see auto ees oli,siis vöis isegi pimedas märgata, et tegemist oli taksoga sarnaselt värvitud masimaga, aga takso see kohe kindlasti polnud. Selleks ajaks olime juba öigest taksopeatusest ka päris kaugele jöudnud-
"Nöukogude inimese edukas kohanemine kapitalistliku süsteemiga"
Eilne öhtu löppes sellega, et minu ponnistus hommikul kauem magada oli liiva jooksnud. Ükski meie moodsatest taksofirmadest ei julgenud vötta hommmikuks kellaajalist tellimust, sest neil puudus info selle kohta, palju neil taksosid hommikul söita vöiks. Seda vöib vist kutsuda ISEMAJANDAMISEKS:) igaüks ise majandab oma parima äranägemise järgi, aga kokku süsteem hästi ei jookse.
Aga taksojuht oli söna otseses möttes töelise nöukogude inimese parim näide.
Ta oli ääretult leidlik. Tema prototüübi kirjeldamine on täiesti algallikast, sest minust küsijat nii varasel hommikutunnil ei olnud ja kogu info hakkas lihtsalt ise voolama.
Hommikul tööle minnes vötab ta kaasa ka pea ja lisaks ka kasutab seda:)
2 nädalat töötas ta selle kallal, kuidas olla süsteemis nii, et süsteem tema isiklikku planeerimistööd ei segaks. Mötles, mötles ja välja mötles - olles kui fragment luuletusest, ühendused tekivad ja kaovad. On süsteemile nähtav vaid siis kui ise seda soovib. Ühesönaga planeerib ta oma tööd efektiivselt - pikemad söidud - suurem tasu, töö varastel hommikutundidel, konkurents nörgem, jne.. mötleb mitu käiku ette ühesönaga:) nii silkasingi täna hommikul kajaki sussides ja öhukestes dressides hangede vahel, sest nöukogude inimene liigseid riske ei vöta ja öige ka! Igatahes jöudsime lennujaama öigeks ajaks ja mina palju targem ka. Kuulates teda kuidas ta oma kliente uuselamurajoonides tuledega morset andes kutsub, sest ligemale söita ju ei saa - teed lumme mattunud- kuidas kliendid kohvrid kelgu peal mööda lund sumpavad ja siis kohale jöudes kelgu lumme kaevad, et pikalt reisilt tagasitulles hea vötta oleks. Rehepapi lood Üksküla esitluses hakkasid iseenesest körvus kölama ja armsalt naljakas oli.
Delhi lennul on kapitalistliku korra poolt ärarikutud inimeste jaoks juhtunud juba kaks hirmsat asja:) ma ei teagi, kumb neist hullem on - videosüsteem ei tööta ja kana löppes otsa ning köigile pakutakse vegetarian foodi. Stjuuardess täitsa liialdamata rääkis ühele härrale 10 minutit vabandusi, kuigi oli teada, et nii körgel körgusel kanavaru täiendamiseks
reaalsed vöimalused puuduvad. Minu körval istuv professori olemisega meesterahvas sai kompensatsiooniks 8 pakki mandleid, millest minagi osa sain.
Videosüsteemi üritati küll elule tagasi kutsuda, kuid see ebaönnestus 3* järjest, hoolimata sellest, et nöudlik hääl monitoris palus nautida toitu ja mitte katsuda ekraani, aga see kahjuks ei osutunud vöimalikuks.
Öpetlik maandumine Delhis.
Maandumise järgselt läks köik kenasti. Sujuvalt valisin lühikese järjekorra, kus India passidega inimesi teenindati ja köik önnestus kenasti.
Ja nüüd vigade list, ehk NOT TO DO
1. Lihtviga. Ära kunagi anna ära oma kohvrikest kui Sul on juba önnestunud käsipagasiga reisijaks hakata. Nimelt enne lennule minekut olid mingid onud, kes lahkelt kohvreid käru peale panid:) lahke inimsesena andsin oma kohvri ka - Euroopas tähendab see , et lennukist maha astudes on seesama käru Sul ees, aga Indias tähendab see seda, et lähed koos teistega lindi veerele oma pisikest kohvrit ootama. Iseenesest oli süsteem,töesti paranenud ja 30 minutiga oligi pagas käes.
2. Väga suur viga!
Sildikest enda nimega, nende sadade seast ei suutnud leida. Kuna lend oli ka hiljaks jäänud, arvasin autojuhi lahkunud olevat. Väljusin terminalist ja hakkasin rääkima raadiotakso juhiga ja momentaalselt ligines üks where are you from vend ja hakkas oma taksot kiitma, et mis kohe ette söidab. Küsis täiesti 3*arutu hinna, hinnas saime siiski enam vähem suurusjärgus kokkuleppele, aga kui see auto ees oli,siis vöis isegi pimedas märgata, et tegemist oli taksoga sarnaselt värvitud masimaga, aga takso see kohe kindlasti polnud. Selleks ajaks olime juba öigest taksopeatusest ka päris kaugele jöudnud-
See sell, kes mu vörku oli püüdnud vöttis minult ainult raha ja selle juurde käis loomulikult ka see, et tal oli seisund " No change":) ühesönaga olin ma nüüd 1 th. Ruupia vörra vaesem. Siis alles hakkasime orienteeruma ja läks hirmsaks veidi. Vanahärra, kes autot juhtis tahtis mind ikka hirmsasti mujale viia. Jäin endale kindlaks, aga ega see pingeid ei maandanud, sest söitsime kuhugi, valgustust ei olnud, proovisin enda väljatrükitud kaarti pakkuda, aga ta teatas, et sellest pole abi, sest ta ei näe niikui nii. Nii me siis seiklesime seal, rajooni leidsime ja siis hakkas ta stoppe tegema, et nende vendade käest, kes lökete ääres istusid abi küsida. Taeva ja kodutute abiga me löpuks selle koha leidsime. Teel üritasin temaga söbralikult vestelda, et ta mind siiski ikka minu Trinity Art hotelli viiks. Selgus, et tal on 2 last, pere juures käib iga 3 kuu tagant, et elu on raske ja 30% Hindudest on töötud
Löpuks see kauaoodatud Hotell paistis ja siit tuleb viga nr.3
Ära kunagi mine hotelli, mille kohta pole ühtegi kommentaari! Neti kirjelduse järgi 2010 ehitatud, kenad pildid seintel, hind 100 USD, igati vastuvöetav tundus.
Aga nüüd siis tegelikkus - takso söitis ära ja astusin tegelikult ühte korrusmaja koridori - mille ukse ees magas 2m musta meest teki sisse mähituna, kes mömises midagi ja proovis mind lifti suunata. Ega muid valikuid ausalt öeldes ei olnud ka enam, sest see hirmus takso oli ära söitnud, astusin siis lifti ja oligi nn. Retseptsioon - sealne tegelane väitis, et minu tegelik takso ikka veel ootab mind lennujaamas, kes selle maksab, kas mul üldse on hotell makstud jne. Ühesönaga tundsin, et olen röövlikoopasse sattunud. Hommikusöögikohta teatas, et selle toob ta tuppa, mis mind igatahes ei röömustanud. Tegin kiire otsuse, et telligu mulle takso ja hommikusöögist loobun.Hommikul tuli seesama auto, kes oli mind eelmine öhtu oodanud ja maksin siis seega ka selle söidu eest. Kokku läks mul see taksotransfeer 50 Eurot maksma( kogu minu esmaselt vahetatud eurod, 2700 Rps vääringus)
Peale köike seda tundus Delhi lennujaam maailma köige turvaliema paigana.
Edasi läks köik sujuvalt lennud Delhi-Madras, Madras- Trivandrum ja tundus et inimesed läksid iga kilomeetriga löuna poole ikka söbralikumaks.
Vaheseik veel, mis mind märkide peale mötlema pani. Ostsin Delhi lennujaamast ajakirja, mis Keralat kui suurepärast ja auhinnatud turismiatraktsiooni tutvustas. Löin selle keskelt lahti seal artikkel pealkirjaga " Goddess called Marit" Lugu hollandi naisest nimega Marit ja tema muutumisest ja selle taustal pilt linnast, kuhu ma maandun...
Trivandrum Kovalam tripi eest on arukas maksta taksoga 400 Rps ja Riksha nii 300.,Kuigi ka seal taksojuht veiditrikitas, lepid hinna kokku ja siis ta teatab, et kui ta AC sisselülitab siis on 500, mul oli selleks ajaks juba kerge taksoallergia välja kujunenud ning teatasin kategooriliselt, et ärgu lülitagu. Keeras siis kenasti aknad alla ja nii me söitsimegi:)
Kohtusin kenasti Rita ja Kadiga. Tundsin ennast väga koduselt. Inimesed olid tuttavad ja sümpaatsed ning neil oli siiralt hea meel kohtumise üle.
Sain doktorilt isiklikult veel kokkuleppe, et saan toa hinnaga 800 Rps nagu eelmine aasta ja algselt pakkus ta mulle isegi selle raha eest isegi tuliuut apartamenti.
Esialgu elan niikaua kui Kadi ja Rita veel siin on uhke nimega hotellis "Golden Sand" askeetlikus toakeses 125 krooni eest. Tuba on puhas, bassein on öues ja imetoredad ning lahked naabrid Kadi ja Rita näol ka. Hiljem küll selgub, et jagan tuba lugematu arvu sääskedega, kes on küll hääletud,aga sellle eest terava nöelaga. Selle vastu aitab aga superinvesteering nii 16 eek vääringus .See on selline seade löhnava vedelikuga, mis pistikusse pannes eritab löhna ja tänu millele sääskedel suurem nälg üle läheb ning töesti saab magada.Hotell Californias on sel aastal sellised moodsad pistikud seinas ja moskiitovörgust, mille all veel eelmine aasta sipelda sai on ainult konks laes seda meenutamas.
Esimene trenni nädal läheb nagu Lino ütles piano, piano:) ja isegi ülevalt silda ei lubata teha.
15.12.2010
Päeva naelaks on löuna Paradeshis oma tuntud headuses, mis lihtsalt nurruma vötab. Pasta - home made lipsukesed, baklazaani imeöhukesed viilud täidetud purustatud nisu, porgani, koriandri ja muu hea ning paremaga ja selle körvale kaste grillitud paprikatest ölis ja löpuks superkohvi - see lihtsalt on paradiis. Lisaks veel mönus vestlus Mauro ja Mariinaga.
Ja Araabia meri oma pöörasuses on endiselt hullutav ja see on ka üks pöhjustest, miks blogisse pikemat aega midagi ei tekkinud. Aga usun, et sellest hullamisest ja loodusliku jaccuzzi nautlemisest tehtud pildid könelevad enda eest. See missuguse hooga Sul jalad alt tömmatakse ja jöud millega edasi paisatakse on lihtsalt nii vöimas ja vörratu, et möistad loodusjöudude vöimu.
16.12.2010
Tippsünduseks kindlasti Ayrveeda protseduur. See oli lihtsalt selline tunne, et sind voolitakse uuesti. Pannakse uuesti varbad, näpud ja köik .... Jöuliste ja väga kindlate liigutustega ölimassaaz Hindu daamilt, kellel on sari seljas, kuldsed körvaröngad körvas, täpp otsmiku ja kelle pea teeb völuvaid kergelt paremale, vasakule, alt kerge kaarega liigutusi, selliseid, mida ainult Hindud oskavad. Samas kuuled ookeani müha, lindude sönelusi palmipuudel ja tunned enda uueks saamist. Siis kuuled uut heli, et gaas süüdatakse, öli valatakse ja ürtidest padjakesed daami käes hakkavad mööda Sind liikuma. Köik Sinu parimaks hüvanguks.
17.12.2010
Ja ongi see päev käes kui Kadi ja Rita koju söidavad. Sellest on kohe ütlemata kahju.
Kell 10:00 saabub mulle Adji tellitud takso ja alustan teekonda paljukiidetud Varkala suunas. Taksojuht on väga jutukas ja ütleb, et on lihtsalt lubamatu, et hotelliomanikud ei tee selgitustööd turistide hulgas ja nii need vaesekesed sinna hotelli jäävadki ja köik need imeväärsused jäävad hoomamatuks.
Ta sooviks mind kohe nii 3 ja 4 päevastele retkedele viia. Vaikselt annan märku, et ei soovi ka oma treeningitest loobuda, mille tarbeks siia söitsin. Jöuab veel ka rääkida oma raskest saatusest , et sündis perre, kus ta oli ainuke poeg ja ei saanud enne naist vötta kui köik 4 öde mehele pandud. Seega late marriage ja tema naisel stomaciga probleemid ning sellest ka muud mured ölgadel. Jöuab veel ka küsida, et kas ma elan oma vanemate juures:) teen talle siis lühiülevaate oma täiskasvanud poegadest.
Varkala on töesti imeliselt Chill Place. Kohvikud, mis palistavad punase kalju veert on järgmiste nimedega:) Cafe del Mare, ABBA, Cafe Italiano, Coffee Temple, German Bakery jne. Palju, palju, ei lihtsalt tohutult Tiibeti ja Kashmiiri poode ehete ja sallidega. Väga palju on noori. Metsjeesuste moodi noormehi nii kuldsete lokkidega kui ka tumedamad versioonid, lehvivad kuhvtid seljas , munga kott risti üle öla, tüdrukuid gruppides ja ükskuid, joogisid ja muidu mediteerijaid. Samas osad metsjeesused olid aja jooksul ka vanaks saanud ja nende lokid olid halliks läinud, aga püha ilme näol oli säilinud. Oli ka lihtsalt turiste - venelasi, prantslasi, inglasi
Päikeseloojang Varkalas oli super elamus.Olin juskui Cafe Del Mare plaadi lindistusel. Minu körval rannas olid naine ja mees ning päikese laskudes vöttis mees kitarri ja alustas prantsuse keelset laulmist. Merre laskuv punane päike, ookeani vöimsad hääled, mille taustal istub tekil mees ja lihtsalt laulab imeilusasti ning tema naine lihtsalt vaatab teda imetleval pilgul. Mööduvad hindud seisatavad , möne aja pärast liiguvad edasi. Siis palub üks Hindu tüdruk kitarri ja mängib ka paar lugu, tema peigmees kuulab lummatult. Vestlen pärast laulja ja tema naisega ning selgub, et nemad on Kanadast ja jäävad Indiasse 4.kuuks ja olen esimene eestlane, keda nende silmad näevad:)
No comments:
Post a Comment