Kirsiōites Jaapan

Kevadine kirsiōites Jaapan on lihtsalt fantastiline, see mis tõeliselt rabab on selle ulatus ja see pühadus ning eriline aukartus kogu selle sündmuse ümber. Juba rongijaamades suunavad sildid kirsiaedade juurde ja inimesed liiguvad kolonnidena kōik ühes suunas. Osakas on juba näiteks suurimas kirsiōite nn" leiukohas" üle 5000 kirsipuu, mis mööda jōeäärt looklevad, lugematud söögikohad ja piknikud, mida inimesed suurte gruppide kaupa peavad. Tundub, et paremad kohad vōetakse juba varavalges. Mis veel rabas, oli see kuivōrd rahulikult inimesed kogu selle pühaduse poole teel olles käitusid. Suured rahvamassid liikusid täiesti hääletult, kuidagi oli see sel moel suunatud, et ühel pool sôiduteed mindi ja  teiselt poolt tuldi tagasi. Parkides olid mustkunstnikud, muusikud ja kôik oli ääretult puhas ( noored käisid ringi ja korjasid spets tangidega iga väiksemagi paberitükikese üles.

Ja tohtult on ka kõikvõimalikke käsitöölistenfestivale " Hanuka" aeg puudutab kōiki. 

Vahvaid teekanne ja puidust meisterdatud imevigureid leidub tohutult. Selle vahva onu käest ostsime metalse teepurgi mis sulgub hääletult, see lihtsalt vajub sahinal kinni, seda imet saame teeüritustel näidata. 

Üks huvitav kogemine oli kohe esimesel päeval see, kuidas jaapanlased lastega käituvad - milline rahulikkus ( seniajani ei ole kohanud veel ühtegi inimest, kes lastega kurjustaks). Mis mulle tõeliselt muljet avaldas oli aga see, kuidas rongis sõites ühel paari aastasel poisipônnil hakkas kannatus täielikult katkema ja kehakeele järgi oodanuks sealt korralkku kontserti, lapse ema kummardus käru juurde, kallistas possi ja sosistas talle midagi kōrva ja olukord muutus sekunditega. Pōnn naeratas emale ja jätkati rahulikult sõitu. 

Liigume palju ühistrandpordiga, rongisōit on siin tōeline ajavôit ja kui aru ei saa, kuhu suunduma peab, siis aitavad kas lahked kohalikud vōi ilmub kusagilt nurga tagant välja jaamakorraldaja.

Mida suuremad linnad, seda vähem on kimonodes daame, sellest on tuline kahju, sest nad on lihtsalt nii võrratud.

Jaapanisse, Jaapanisse

Jaapani reis on ühe suure unistuse täitumine. Peale aastatepikkust raamatute lugemist ja uurimist saab ta siis nüüd teoks. Ja mitte niisama vaid kohe eesmärgistatud kohtumiste tähe all. Ootavad kohtumised teeistandustes ja teemajades. Ja see ei tulnud niisama lihtsalt :) nii viiendas meilis kui juba peaaegu loobumisvõidu andsime saime kontakti, et meid oodatakse ja võetakse vastu.

India ootab :)

Väike tehnika testimine kulub alati ära. Mõtetes kirjutan ma blogi tunduvalt tihemine kui see reaalsuses välja paistab. Viimane sissekanne ongi tehtud kevadisel India reisil Jaipuris ja Kashmiris. Mäletan kuidas paabulinnud jalutasid minu ümber kui pargipingil 39 kraadises kuumuses istusin ( mis iseenesest oli vägagi mõnusalt talutav) ja kribasin I-padi ridasid.

Paabulinnud hakkasid kohe niivõrd meeldima, et tulid kohe vaibana kaasa Eestisse. Tundub, et saan tehnikaga hakkama ja selle taha kirjutamine seekord ei jää. 

Pildid Rambagh Palee loo juurde

Selline tore kirjanurk oli toas olemas ja nb:) detailidele, isegi elektrijuhtmed on sametkanalikesega ümbritsetud ja laadijad brokaadist kotikestes. 

 

 Vaade sisehoovi, seal oligi tuvidepeletajal koguaeg käed-jalad tööd täis ja õhtuti mängis dzitaarimängija vuliseva vee juures serenaade.

 Juveelikauplused lossis on kõik juba väga vanad ärid ja hinnad on lossirahvale väärikalt kohased

Värvide ja vormide mäng oli seal lihtsalt fantastika ja selles keskonnas olles langeb väärikas olemine iseenest õlgadele. Pilte ja muljeid sai sellest reisist ikka tohutult, muljed alles settivad, aga pilte on 1808:). Erinevate teemaõhtute jaoks on ainest piisavalt ja inspiratsioon ja kergus, mis sellelt reisilt kaasa tuli on ka hoomamatu veel.

Taevas on maapeale tulnud -Maharaja palee võlusid maitsmas

Lood maharajadest ja maharanidest on võlunud mind juba pikka aega ja nii saigi siis seekord ja seda enam, et reisin oma kalli maharajaga koos see plaan ettevõetud. Ja soovitan seda küll kõigile :) kui hotelli kohta kommentaare lugesin , siis tuli sealt välja, et tegemist pole ei viie ega kuue tärniga vaid see on midagi enamat kui oskate ette kujutada ja nii see ongi.
Kohe algusest peale, esimese hooga saatis madaam küll hotellile valeandmed saabumise kohta, internetti sai Sri-Lankas kuidagi hüppeliselt ja nii suure kiiruga saatsin neile vale lennu andmed ning madaamil paluti täpsustada, et kas hotelli auto ( hotell asub Jaipuris), peaks vastu tulema juba Delhisse, sellega sai õnneks korda, aga juba teist korda meie reisi jooksul oli muudetud lennuaega, ilma meid informeerimata. Õnneks olime varakult lennujaamas ja meid lihtsalt veeti otse boardingusse. Seega siis pidime jõudma kohale1,5 h varem kui auto oli tellitud, kohe väike segadus oli meie jaoks, aga mitte palee jaoks.
Jõudsime Jaipuri ja meid ootas ees juba kaks inimest, autojuht ja lisaks ka esinadaja hotellist Raj, kes kandis uhket vormi. Lennult haarati meie kotid ja veel lennukamat andis Raj märjad käterärikud värskenduseks, külm vesi ja hommikused värsked ajalehed, aga see kõik oli alles algus. Jõudes hotelli lendas välja ülespoole keeratud kinganinadega ja turbaniga mees, kes kandis hiiglasuur brokaadist päiksevarju, et meile jumala eest otse zeniidist paistvat päikest peale ei paistaks, rõdult viskasid imekaunid sarides tütarlapsed meile roosikroonlehti õlgadele ja sulnilt asetati kaela jasmiiniõitest pärjad ja hea õnne märgiks täpp ka otsaette.

Tuba ja kõik on super-hüper, väikese kabinetiosaga, ikkagi ju Maritra komandeering ja kirjatööd on juveelikaupmehel ka vaja teha. Tuppa jõudes tervitusjoogid ja kuidagi veider on, et kui kuhugi pilgu pöörad, siis panevad inimesed käed rinnale ja kummardavad. Detailide vaatamisse võib siin lihtsalt ära uppuda ja ennast unustada, itaallased on sajandi alguses väga palju vaeva näinud, nii on kuningliku perekonna söögiruumis, kus õhtustasime on kõik laemaalingud nende tehtud. Omal ajal söönud seal õhtust 80 inimest pika laua taga ja igale külalisele oli oma teenindaja. Aga ega neid on siin praegu ka ikka väga palju. Kes on kastmepakkuja, kes jookide, kes tutvustab menüüd ja kes maja ajalugu. Lausa vagunitekaupa tuleb neid ette. Ja ametid on siin meie jaoks veidrad, üks naljakamaid on muidugi minu jaoks tuvide peletaja. Kenas ja pidulikus rahvusrõivas mees, kes käib mööda aeda ringi ja teeb valge rätikuga plaks ja siis mõned tuvid ehmatavad selle peale ja lendavad ära. Tuvid on siin sihvakamad kui meie omad
Kirjutan praegu vahvas aias palee taga ja lisaks kirjutamisele mängin peitust paabulinnuga. Siin on nimelt päris paabulind, kes mööda territooriumi ringi jalutab, seni pole ma seda pilti veel saanud, kus saba kogu oma kirevuses avaneb, ta lihtsalt jookseb siin edasi tagasi ja kena saba lohiseb mööda maad järgi.
Üllatusi on siin igal sammul, käid korraks toast ära ja jälle mingid muutused ellu viidud. Eile ootas meid linna ja losside retkelt naastes vann roosikroonlehtedega. See kuumus, mille eest hoiatati on muide väga lihtne taluda, hetkel 39 kraadi sooja, istun aias ja kuna kuumus on nii kuiv, siis ei mingit higistamist. Selle eest hoiatati meid Eestis ikka väga, et me käiksime märg müts peas ringi. Aga siin ma istun ja isegi rätikut pole hetkel peas.
Teeninduse tase on siin tõesti midagi sellist, mida kasvõi korra elus on tore kogeda ja kui varakult tuba broneerida, siis kogu selle elamuse on see täiesti mõistlik. Söögisaaali nõud on näiteks kaetud 22 karaadise kullaga, tee joomiseks olid Versacci tassid jne. Ja muidugi kultuuriprogramm. Eile õhtul mängis aias dzitaarimängija imeilusat India muusikat, meie päritolu kuuldes soovis kohe euroopalikke polkasid mängima hakata, aga suutsime teda õnneks takistada ja ta jätkas Indiaga. Ja osa kontserdist oli ainult meile kahele, privaatne lähenemine.
Teises aias oli tantsupeogramm, selle võtame täna ette. Peale nii intensiivset reisi on lihtsalt super viimased päevad veidike luksust lubada. Kõik on olnud tunduvalt ägedam kui oskasin üleüldse ettekujutada.
Jaipur ise on muidugi midagi täiesti erilist, juba ainuüksi Amber Palace, ehk Fort mäekünkal on täielik maailmaime. Kõik see varjudemäng, maalingud seintel ja arhidektuurilised lahendused, Peeter tegi seal tohutu hulga pilte, sest silm ei suuda kogu seda ilu korraga haarata, ehk fotograafiahuvilistel oleks seal tohutult tegemist. Meil selgus ka, et oleks paremat objektiivi vaja. 

Pildid teise planeedi loo juurde

Vaibad teiselt Planeedilt ( called Kashmir)

Nüüd see siis juhtus:). Armusin Kashmiiri vaipadesse ja tugevalt. Remargi korras võib öelda, et hetkel pole mul kodus ühtegi vaipa, seega on see päriselt midagi täiesti uut. See on küll tõsi, et olin Adili eelnevalt  palunud, et sooviksin võimaluse korral vaibakudumise protsessi näha. Seda, kuidas Kovalamis vaibakaupmehed oma imesid küll ühte ja teistpidi lahti rullivad olin India reiside ajal ohtrasti näinud, aga mingit tugevamat reaktsiooni polnud see minus seni esile kutsunud. Ja samuti olin kuulnud lugusid , et a lot of work jne, aga mingit mõjuvõimsat tõuget see polnud esile kutsunud.
Ja siis see juhtus. Olime Adili pea täitsa sassi juba ajanud, kõik need aedade külastused, aiad koos tulpidega ja ilma tulpideta, mandliõitega ja terassidega, igal juhul oli seda talle juba liiga palju saanud nende üürikeste päevade sisse. Seda peab ka mainima, et need aiad on tõesti lihtsalt fantastilised, kui proovida ette kujutada mägesid ja nende vahele  tulbiaedu nii kaugele  kui silm ulatub, purskaevud, astmelised terassid - lihtsalt ime.
Ja mandliaias sattusime veel ühe toreda seiga pealtnägijaks, mida Adil meile tõlgendas. Meie jaoks olid seal kaks gruppi erinevatest suundadest üksteisele lähenevaid erinevas vanuses inimesi, aga tegelikult oli see hoopis "arranged abielu" pruudi ja peigmehe esimene kohtumine. See kõik peab toimuma nii, et mõlemapoole sugulased on läheduses. Nad kohtuvad avalikus kohas ja siis mingiks ajaks saavad potensiaalsed pruut ja peigmees omavahel rääkida nii, et vanemad ei ole kuuldeulatuses. Ilm oli sellel päeval vihmane ja vägagi jahe, Adili sõnul ei saanud see olla pikalt ettevalmistatud, sest kummalgi neil ilmale vastavaid riideid seljas ei olnud ja vähe sellest, neil ei olnud isegi vihmavarju ühes.
Igatahes jalutasid nad meie ees väga õhukestes rõivastes ühe pargis asuvatest  paviljonide poole, kuhu nad meist  maha jäid läbirääkimisi pidama. Soovisime neile mõttes õnne  ja jalutasime edasi. Adil rääkis meile kuidas tema oma kihlatuga salajasi kokkusaamisi korraldas. Kashmiiris ja vähemalt sellel aja kui Adil kihlus oli kord väga range. Mingit niisama tüdrukuga jalutamist kui Sa abielus pole ei ole lubatud teha. Adil näitas meile puid, mille allta tundide kaupa oma kihlatut Fociat ootas. Kord oli isa kodus, siis onu ja tüdruk ei saanud välja lipsata ja isegi kui oli lipsanud ja parki jalutama pääsetud, võis politsei pargis küsida, et kas olete abielus. Kord olla juhtunud selline pahandus ja Adil vastas et pole abielus ja tüdruk jällegi, et on ning see ajanud avaliku korra valvuri päris marru. See on väga sarnane ka statistilistele uuringutele, mis näitavad, et selle küsimuse vastust on raske klappima saada :) alati tunduvalt rohkem naisi vastab sellele jaatavalt kui mehi. Seda seletas meile ülikoolis juba statistika pro professor Mereste.
Aga, et jutujärjega vaipade juurde tagasi tulla, siis oli  Adil viinud meid enda vanematekoju ja kui koduväravast sisse keerasime, siis imestas ta ise ka , et tõesti ei tea kuidas ta äkki oma koju sattus. Siis meenus talle vaibakudumise palve ning ta võttis kõne oma õemehele, kes seda äri juba mitmendat põlve ajamas on. Ja õnn oli meiega, õemees saadaval ja isegi Adilile endale üllatuseks toimub osa kudumist ka linnas ( enamus küll Srinagarile lähedastes külades) . Vahepeal naeratas õnn mulle veelkord ja Adili ema kinkis  imearmsa väikese vasest samovari. See läheb nüüd esitlustel aukohale ( sütega luban, et korteris täitma ei hakka)
Mis edasi juhtus oligi nagu täiesti teiselt planeedilt. Kui neid pilte Sri-Lankas näitasime austraalia päritolu  hotellimanagerile oli ta veendunud, et meister on tegelane " Sõrmuste isandatest". Vaibameister oli nb! siniste silmadega ja ebamääraselt  punaste kulunud  juustega ja  hoone, kus kogu tegevus toimus oli väga vana  ning stiilsete detailidega. Telegedel oli mauskript, mille järgi meister kudus ja see nägi välja nagu munkade pühad tekstid. Adil, kes on ometigi kohalik ja kogu kudumisasjaga varasest lapsepõlvest kokkupuutunud ütles, et tema sellest aru ei saa. Meie silmale oli see ühtlane konksude rivi, ei midagi sarnast nagu Burda vahel kunagi tikkimisõpetused olid, et mis värvid ja mitu pistet ja kogu pilt ka veel. Lihtsalt nagu papüüruserullid veidrate konksudega. Konkreetne vaip, mille tegemist me nägime oli kolmeteist värviga  ja töö selle kallal kestab ligi  kuus kuud ning rohekem kui 6-7 tundi päevas seda teha pole võimalik sest silmad ei pea lihtsalt rohkem vastu. Mulje selle protsessi jälgimisest oli vapustav.
Katuseall oli ruum, kus hoiti värvitud siidivihke ja manuskripte. Siidi valmimist olime juba Adili isa tehases jälgida saanud ja vaipadesse läheb see siid, mis tekib siidiriide tootmise tagajärel. Vaibad , mida vaatasime olid 80%siidi ja 20% puuvilla ja oli ka 100%siidivaipu. See ilu ja see tunne, mis tekkis neid vaadates ja peale astudes oli lihtsalt ohhhh... .Siis ei jäänudki midagi muud üle kui vaibad ülemisele korrusele kaaluma viia. Ja kohapeale jäid veel mitmed kaunidused, mis kripeldama jäid. Teen kindlasti ühe Kashmiiri eri õhtu ja seal saab neid imesid oma silmaga vaadata. Ja mis oli veel põnev, et kui vaibad valmis saavad,  siis alguses näevad nad välja nagu niitmata muru ja seejärel niidetakse nad pealt ühtlaseks, pestakse ning tehakse ära servad. Ühel meie valitud vaipadest (  paabulinnuga) olid veel servad tegemata, aga selle vea sai õnneks parandada ja sõitsime väga ägedasse linnaossa, kus elasid käsitöölised ja järgmiseks hommikuks oli paabulind kenasti kohale lennanud ja servad kenasti korras.
Kontakt vaibamaailmaga sai loodud ja ka teadmine, et sellisel moel on see väga haruldane kunst , Adil avaldas kahtlust, et 10-15 aasta jooksul võib see kunstiliik tõsisesse ohtu sattuda, esimesed märgid on juba õhus. Ka Adili pere tegeles varem vaipadega, aga kui 2009 majanduskriis saabus, siis vähenes ostmine drastiliselt ja tundus mõistlik keskenduda vaid  sallidele ning siidiriide tootmisele. Igatahes on väga tore, et perekonnas keegi veel sellega tegeleb ja on võimalus endale kena vaip soetada , mis põlvest põlve kestab ja puhast rõõmu loob.